29.11.2023
P.resident kasutagu hanerasva. Gerli Tali foto
See on lihtsalt hämmastav, kuidas meie Kadriorgu erakondade poolt lähetatud ametnik oskab oma tööülesannetest kõrvale hiilida.
Jah, elu tundus ilus: sõideti paadiga Emajõel, käidi Veneetsias vana Eesti koloniaalriigi poolt sisseveetud orjade tõmmude järeltulijatega paviljoni avamas, käidi Tallinna linnapea rõõmuks Koreas. Tormati lasteaedadesse lapsukestele presidendiraamatut lugema, koolidesse poisikluttidega pinksi mängima, võõrustati Roosiaias häid inimesi varaste ja kaabakatega pooleks.
Kuulutati, öösussid jalas, mitu inimvihkajalikku seadust välja – ja äkki selgus, et kogu oma eelarve laiaks löönud presidendi(kantselei)le lisaraha ei eraldata. Ei aidanud isegi peanõuniku paljutähenduslikud dialoogid valitsuse esindajatega, sest endised KGB-lased täna ikkagi ei saa toetada oma nõudmisi piinakambrisse viimisega ja meie salateenistus on nüüd oravate usku. Vaata et nad ise härra Karise ukse taha ei tule.
Siis hakati jonnima ja üritati pöörata end rahva poole näoga – mäletati küll, kus on nägu, aga kuskohas on rahvas, unustati ammu ära.
Riigis toimub kurat teab mis, sõda on lävepakul, on vaja vähemalt siserahu ja konstruktiivsust, on vaja midagi teha. Alustuseks kutsuti kohvile Lääneranna vallakaabakad, kommentaariks öeldes, et p.residendil võimu ei ole. Nii et Kadriorus said eesti laste küüditajad ainult jultumust juurde, mis oli nendel niigi piiritu.
Lääneranna rahvavolaskid ilmselt nakatasidki meie p.residenti mingi paha haigusega. Selliseid tuleks lävepakul desinfitseerida, pritsides üle dihlofossi ja vene tõrvaseebi seguga.
Et riigisiseselt nii äreval ajal lepitust leida, pidi Alar Karis täna kohtuma parlamendierakondade liidritega, aga kohtumine jääb ära.
„Novembri esimeses pooles sai mind kätte viirusinfektsioon, mis polegi veel päriselt seljatatud. Arstide soovitusel pean tegema läbi kiired uuringud. Seetõttu palusin edasi lükata ka tänaseks kavandatud kohtumised parlamendierakondade esindajatega,“ teatas p.resident Karis. Tal oli kavatsus parteijuhtidega rääkida riigikogus toimuvast.
Alaku või sõda, kuri maavärin, berberite sissetung kaamelitel – kõik oodaku, kuna Eesti riigipeal on nohu. Kui vastu tema lossiväravat hakkavad prõmmima mingid saablitega beduiinid või Pihkva oblasti vanglatest välja lastud sarimõrvarite salk, teatab p.resident nendele käsundusohvitseri kaudu: „Mul on nohu, tulge hiljem“.
Praegused viiruslikud infektsioonid võivad vaevata inimest kuu aega, isegi paar kuud. Siis oleks ju meil vaja Kadriorgu mingit asendajat. Tööd võiks ju ikka teha, kui on mask peas ja parteijuhtidega väike distants sees. Härra Karisel ei ole ju mõlema põlve gangreen, et ta oleks liikumisvõimetu, ja keel ka töökorras, nagu näha. Lendur Maresjev roomas lumes ilma mõlema jalata mitukümmend kilomeetrit ja sõi käbisid.
P.resident kasutagu lõpuks hanerasva, või äärmisel juhul Russalka juures värskelt kinnipüütud pardilt võetud pekki. Tehku juba ükskord tööd, ausalt.
Ja me pole muide näinud härra Karisele väljastatud haiguslehte. Kas palk jookseb täies mahus või kärbitult, nagu päris tööinimestel?
Ivan Makarov