09.06.2024
Kui kurdetakse madala valijate aktiivsuse üle Eesti eurovalimistel, siis siin on mitu täiesti mõistetavat põhjust.
Kõige tähtsam on see, et erinevalt Riigikogu valimistest ei ole eestlaste jaoks nii ülitähtsad maailmavaatelised erinevused erakondade vahel, sest niikuinii jaotuvad seitse Eesti poolt valitud saadikut erinevate globaalsemate blokkide vahel, lahustudes arvulises ülekaalus olevate teiste riikide esindajate massis. Seepärast on eesti valija jaoks tähtis peamiselt see, et kõik seitse esindaksid Eestit. Ja formaalselt kõik seitse esindavadki Eestit, isegi Toom, kes teenib seal hoopis teise riigi huve. Ta jõudis valimiste alguses esitada järjekordse baltivastase kaebuse, sedapuhku naaberriigi ehk Läti peale: 3. juunil saatis Assadi hea tuttav Euroopa parlamendi liikmena Euroopa Komisjonile ametliku arupärimise seoses „Venemaa kodanike – Läti Vabariigi alaliste elanike – järjekordsete väljasaatmistega Lätist“.
Kui vikerkaarearuline välisminister Tsahkna rikkus Eesti suhteid meie sõbra Gruusiaga oma epileptilise räuskamisega võõra riigi valitsusvastasel meeleavaldusel, siis Toom tahab nüüd rikkuda Eesti suhteid isegi meie lähinaabri Lätiga, asendades lätlastevastases õõnestustegevuses oma vene luurega seotud sõbrannast kaasosalist Ždanokat.
Muide, värskeim uudis: Läti eriteenistused pöördusid 7. juunil riigiprokuratuuri poole palvega algatada kriminaalasi Toomi endise abi Andrei Mamõkini suhtes, kes õigustas ja ülistas Venemaa sõjakurjategusid Ukrainas. Näiteks ütles ta Toomi sõbra Solovjovi saates riigikanalis Rossija 1, et „Venemaa teostab Ukrainas suurt ja püha üritust“. Putini ja Kirilli jutupunkte kordav Mamõkin on Läti võimude poolt tagaotsitav.
Seepärast hakkab minul isiklikult aina rohkem vastu Mihhail Kõlvarti alandlik roll selles inetus Toomi loos: härra Kõlvart, kes jättis vahepeal isegi isemõtleva tasakaaluka mehe muljet, täidab praegu Toomi juures seda funktsiooni, mida täitis Edgar Savisaare isiklik vihmavarjuhoidja Monika Batrakova. Kui Kõlvart tuleb riigitelevisiooni saatesse, õigustab igati Toomi ja nimetab kõiki teisi valetajateks, siis on ta tõesti kaotanud koos Tallinna meeri ametikohaga ka oma väärikuse. Kui Kõlvart peaks osutuma valituks ja loovutab siis oma mandaadi sellele kremljadile, siis see on kaitseliitlase poolt Eesti reetmine raskendavatel asjaoludel, sama hea kui relva vabatahtlik üleandmine vaenlasele. Siis pole ta enam mitte isegi peibutuspart, vaid peibutuskägu.
Selleks, et ületada Tšernogorova-Toomi poolt Eestile kahe tähtaja kestel tehtud koondkahju, peaks Krõlov-Peterson tema valituksosutumise korral veel aastaid kõvasti pingutama.
Tulles tagasi eestlaste madala valimisaktiivsuse juurde, võib ära märkida ka inimeste totaalset pettumust poliitikute valimiseelsetes lubadustes: maksude mittetõstmist on inimesed juba kogenud ja huultelt lugemist harjutanud, nii et petiste blaa-blaa-blaa enam mitte kedagi ei veena.
Veel üks põhjus on laisk sültjas valimisreklaam: see on tuumakas ja loogiline vaid EKRE puhul, teised tantsivad kamaruškat ja hüüavad johhaidiit, näitavad tselluliidiseid kintse ja geibiitsepseid, nii et jääb mulje, et valitavaidki ei koti tulemus, või siis peavad nad eestlasi täielikeks idiootideks.
Siit veel üks stressifaktor valijate jaoks: kui libeoraalkandidaadid võtavad nõnda lõdvalt, siis tõenäoliselt on e-hääletuse tulemus juba ettekirjutatud. Kontrollida seda ei ole ju võimalik.
Minu pere käis seepärast valimisjaoskonnas kohapeal ja toetas EKRE-t pabersedelite abil. Abikaasa keelas mul poolenisti venekeelses valimisjaoskonnas selfit tegemast, kuna arvas, et igasugune pildistamine valimisjaoskonnas on keelatud. Tegi vaid pärast hääletusruumist väljumist klõpsu, ja kohe tuli hääletusruumist välja morn töötaja. „Proua, sissepääsu juures võib ju pildistada?“ küsisin temalt. „Võib,“ vastas ta läbi hammaste ja kadus tagasi hääletussaali. Arusaadav, et karvane metsakoll pealuuga rinnal ei ärata erilist usaldust.
Täna aga vaatasin grupeeringu KOOS poolt ühes teises valimisjaoskonnas vändatud videot, kus saatejuht väitis, et kookosed „paar tundi vestlesid valijatega ja agiteerisid“.
Ma juba kirjutasin, et eestlastele nende enda riigis on niivõrd sügavale pähe istutud, et seda võib pidada juba koloskoopiaks.
Aga meil on aega veel – minge palun valimisjaoskonda ja hääletage seal EKRE poolt. Meie vähemalt ei vihka eestlasi selle eest, et nad on eestlased. Meid see kohe mitte kuidagi ei ärrita.
Ivan Makarov