24.03.2024
Mida edasi, seda rohkem süvenevad kahtlused, et kas me ikka elame eesti õigusriigis või hoopis 1990ndate aastate Permi linnas? Kui sahkerdab reformierakondlasest justiitsminister, kui mahkerdab parlamendi õiguskomisjoni sotsist esimees, kas siis meie õigussüsteem ei olegi kasuahnete sulide käes? Ja kuidas peaks siis oma õiguse saama tavaline inimene, kui tema probleemi lahendavad need, kes on teda paljaks varastanud?
Ja äkki ei saa olla süsteemi õigluses kindel isegi „ebatavaline“ inimene, nagu näiteks endine kauaaegne Eesti Vabariigi peaminister, kes viis Kalevipojana eesti pealinna südamest minema okupantide sõjapuusliku?
Just selline mõte tuli pähe, kui lugesin Postimehest uudist „Ansip otsustas europarlamenti kandideerimisest loobuda“.
Reformierakonna korüfee saatis oma erakonnakaaslastele kirja, milles kinnitas, et loobub Euroopa Parlamenti kandideerimisest. Kuidas siis nii? Nii äkki?!
Härra Ansip äsja sai Euroopa Parlamendi valimisteks kandideerimiseks reformierakondlastelt 173 toetusallkirja, sealhulgas kliimaministri Kristen Michali, justiitsministri Kalle Laaneti ning 15 riigikogu saadiku omi. Ja nüüd loobub päevapealt kandideerimisest, sest „kõige rohkem vajatakse teda kodus“.
Kas ta siis eile ei teadnud, et teda vajatakse kodus? Või hakati teda vajama kodus just täna?
„Ma ei taha enam olla peaminister, volinik ega saadik. Tahan olla vanaisa. Ootan pikisilmi meie kaheksandat lapselast ja ma ei kandideeri enam kusagile,“ kirjutab Andrus Ansip.
Ah et ei taha olla ei valitsusjuht, volinik ega eurosaadik ja ei kandideeri enam kusagile. Kas ainult mulle tundub, et see näib meeleheitliku tõotuse moodi ja loobumiste loetelu on kuidagi liiga üksikasjalik? Nagu telefirmaga sõlmitud leping?
Kas härra Ansipit või tema peret ähvardati?
Veebruaris saatis peaminister Kaja Kallas erakonna siselisti Andrus Ansipile kirja, kus nõudis, et Ansip ei kandideeriks Europarlamendi valimistel. Lisades solvavaid laimavaid väiteid oma erakonnakaaslase kohta. Minu arust oli tegemist ähvardava vaenukõne ja šantaažiga.
Andrus Ansip kinnitas seepeale, et nüüd kohe kindlasti kandideerib. Ja oli selles kindel tänase päevani. Mille mõjul ta loobus, kui tohiks küsida?
„Miks ma peaksin kippuma parlamenti, kui mu enda erakonna juht otsesõnu soovitab mul mitte kandideerida?» küsib nüüd härra Ansip.
Millega siis väestas nüüd oma soovi Kallas, et Andrus Ansip loobus viimasel hetkel kandideerimast? Mis uued argumendid olid lastud käiku?
„Pooleteistaastane Astrid on meie seitsmes lapselaps. Oleme sõbrad, räägime niisama ja Facetime’is. Kui ma Brüsselist koju jõuan, jookseb Astrid mulle alati käed laiali vastu ja tahab opat. Kui juba süles, siis helistame kaminasimsil olevat kellukest ja keerame võtmega üles seinakella. Nii on see ikka olnud, kuni tundsin, et ei tahagi enam ära minna. Tahtsin jääda koju,“ selgitab Andrus Ansip oma kirjas.
Olen näinud kümneid filme kuulsate näitlejate osavõtul, kus näiteks peategelane samuti loobub viimasel sekundil kuhugi kandideerimast, keeldub juba kokkulepitud tulusast tehingust või ei ilmu tunnistajana kohtusse.
Siis aga selgub, et teda ähvardati, hirmutati tema peret, saadeti pilte, mille peal on näha, mis lasteaeda külastab tema lapselaps. See oli vist filmis „Gangster on ka inimene“, kus üks maffialiige selgitab psühhiaater Sobelile, miks kohus teda maffiaasjus süüdi ei mõistnud. Et kolm tunnistajat „ise“ ei ilmunud kohtusse, üks jäi teel sinna auto alla ja viimane tunnistaja sooritas enesetapu – pussitas end seitse korda noaga selga ja siis hüppas sillalt alla.
Aga need 173 toetusallkirja, härra Ansip? Kas te ei arva, et te vedasite neid inimesi alt – nende nimed on teada ja lausa tõestatud allkirjadega, aga teie hüppasite alt võsasse, jättes nad vastutama Kallase jõhkra kliki ees teie toetamise eest?
See, et Andrus Ansip ei kandideeri, on kahetsusväärne: nüüd sõidab intelligentse inimese asemel Brüsselisse mingi ennasttäis kahjurist näriline, ega reformierakonnas korralikke pädevaid inimesi enam ei jäänudgi. Kuid see on köömes võrreldes faktiga, et selline loobumine viimasel sekundil, kui kõik on juba tehtud ja vormistamisel, äratab tõsiseid kahtlusi.
Lugupeetud Andrus Ansip, te olete meile kõigile selgituse võlgu. Pere on püha, see on kõige kallim asi maailmas, Siim Kallas sai eurokomissarina „koduigatsuse“ eest meeletu lisakompensatsiooni, arusaadav. Aga nii, ehk viimasel hetkel ja melodramaatiliselt, riigimehed põõsasse ei hüppa.
Kas teile pakuti midagi teile eluliselt olulist? On see mingi võimas kompensatsioon? Või teie peret ähvardati?
Need on retoorilised küsimused, seda enam et te ei saa vastata samal põhjusel, miks te nii äkki loobusite kandideerimisest. Aga ausalt, meie kenakeses riigis, kus pedofiilid on vabaduses, vabakäigu vangid või kogunisti võimuerakonna võtmeisikud, aga ausad inimesed ei saa kohtutes oma õigust kätte, on juba mõnevõrra kõhe elada. Selle valimised varastanud pidevalt luiskava ja eestlasi mõnitava ning laostava valitsuse koht on vangla.
Kas teie lapselapsi üritas keegi pildistada?
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: üleskutse Venemaa saatkonna aknal Tallinnas: „Surm natsidele!“