13.04.2024
See on ikka katsumus, kui pead vihmasel laupäeval ärahellitatud pealinnavurlena vallakeskusesse saia järele sõitma ja poolel teel läheb sul katki kojamees. Mitte hari ise, vaid midagi süsteemi sees, nii et sihtpunkti jõudmiseks pead oma Žiguliiga venima, tekitades õiglast ärritust sinust kui postist möödakihutavate autode omanikes.
Ja siin on siis lõpuks COOP, kus kõik on jumala kodumaine. Seni kuni naine valib kaupu, peatun ajakirjanduse leti ees ja viskan pilgu isegi väljaannetele, mis pole minu pealt aastakümneid sentigi teeninud.
Kroonika kaanel oli mingi tigeda pilguga suitsukana, lähivaatusel torkas silma veidi kuivand oleku tõttu tumedaks tõmbunud kanaviineri näksitud otsa meenutav nibu. Võta, maalalapsuke, vaata, lehm lüpsab suust…
Ajakirja sisse ma ei vaadanud – kui oleks soovi, oleksid interneti kaudu mu pilku hellitamas miljonid maailma ilusaimad nibud. Aga hinge jäi närima: misasi see kapsaleti lähedal mulle silma torkas ja mikspärast?
Koju tulles vaatasin Delfist järgi: „Värske Kroonika kaanelugu! Mallukas võtab paljaks nii ihu kui hinge: olen käinud rasvaimus, lõualoti imus, rindade suurendamisel ja liplift’is!“
Ei hakka varjama, et üldjoontes ma tean, mida kõik need asjad tähendavad, v.a. too „liplift“. Äkki sattus inimene liputajaga ühte lifti, ma tõesti ei tea.
Kui aga lugesin abikaasale ette pealkirja, et „olen käinud rasvaimus, lõualoti imus, rindade suurendamisel ja lipliftis“, ja et mis sul vastu panna on, vastas naisuke: „Kas see Mallukas ajuimus on ka käinud?“
Jäin vastuse võlgu. Ärgem unustagem, et lool on olemas ka autor ja väljaandel peatoimetaja, nii et see retooriline vastuküsimus kindlasti käib ka nende kohta.
Aga veel üks netis märgatud Kroonika lugu on hoopis teisest puust: „Me peame rääkima Liis Lemsalust“, autoriks ajakirjanik ja „kogenud suhtekorraldaja“ Irene Lauri.
Esimene reageering oli eitav – ma ausalt ei tea mitte ühtegi põhjust, miks me peaksime rääkima Lemsalust. Aga tuleb välja, et autor arvab sama ja paneb kõik paika alapealkirjaga „Kui artist on igal pool, aga ei ütle mitte midagi“.
Irene Lauri kirjutab:
„Olen aastaid töötanud nii PR-is kui ka ajakirjanduses ja olles teinud kohalikele artistidele turundust ning suhtekorraldust tean täpselt, milline peenmotoorika läheb inimsuhete ja ajakirjanduse häälestamisse ühe artisti uue loo promo jaoks. Jällegi leian, et igal turundajal ja artistil tuleb ära tabada hetk, millal on liiga palju nägu, aga liiga vähe sisu ning pidades silmas just silmapaistvat sisu, millega see tavainimesele kättesaadamatu kommunikatsiooniprivileeg välja teenida. Eelmisel nädalal avaldas Liis Lemsalu uue singli „Silmad lahti“, mille raames ilmus temast artikleid igas suuremas väljaandes. Arusaadavalt on huvi Liis Lemsalu eraelu vastu kõrgendatud ja tema poolt oli julge samm rääkida oma viimaste kuulujuttude taustal kõik ausalt välja. Eks enne ta ootas liiga kaua ja kogu asi läks hapuks, päädides siis pisarais intervjuuga Pealtnägijale.“
Sellega on kõik öeldud – meie telesaated ja peavoolumeedia on täis igasuguste igapäevakundede nägusid, kes seal naeravad, söövad, kargavad, mängivad mänge, räägivad mingit lõputut sisutut loba. Vahel teatataksegi sekka, et on plaanis salvestada „uus singel“. Järgmine kord raporteerivad, et uue singli salvestamiseks on valitud stuudio. Järgnevas saates teatatakse, kuidas töö siis kulgeb ja missugused Madonnat teenindanud helimehed ja seadjad on kaasatud. Jne, seni kuni tõesti ilmub mingi „singel“, mis on eelmisest veel mõttetum. Ja selle kauaoodatud minikotleti juurde käib inimestele kuude viisi sissesöödetud garniir – puudade viisi mingit hapuks läinud rosoljet.
Mäletan vanu aegu, kui maailmakuulsad bändid tõesti lasid välja singleid, ja iga selline sündmus oli ikka sündmus, laul sattus edetabelitesse, ja kui ka Ameerika omadesse, siis oli see artisti jaoks saatustkandev. Enne singli – väikse vinüülist minjooni ilmumist – isegi maailmanimede puhul ei räägitud nii palju möga, nagu meil, kus kogu aeg toodetakse mingeid virtuaalseid „singleid“, mis lähevad automaatselt virtuaalsele prügimäele transiidiga läbi Reporteri reedese saate.
On ju öeldud – kõigepealt mune, siis kaaguta. Meil on kõik vastupidi: kaagutatakse vahetpidamata, ja siis kõlab kuude pärast mingi järjekordne vaevukuuldav sooja suruõhu pauk.
Kroonika teeb oma tööd hästi, ausalt ja täpselt fikseerides tulevaste põlvkondade jaoks, kui tühised inimesed elasid töökate eestlaste kulul globaliseerunud multikultistatud Eestis.
Sama kehtib ka kollast maisiputru nämmutava Pealtnägija kohta, kus imelikud „uurivad“ pihiisad maiustavad avalikult kuulsa lastefotograafi ja menstruatsiooniraskustes vaevleva tühikargajast staarikese mõttetu elu detailidega.
Ivan Makarov