13.11.2023
See küna “Johannes Lauristin” on ammu vanarauaks tehtud
Vikerraadio „Reedeses intervjuus“ pillas sots(ioloog) Marju Lauristin süüdistusi EKRE aadressil nii kurjalt, et mingil hetkel tekkis hirm tema enda pärast. Kõik me sooviksime oma eakatele pikka iga ja et neid ei tabaks ülepingutamise tagajärjel infarktid ja insuldid.
Kui Lauristin ei oleks kommunistidele kohases stiilis vassinud ja valetanud, toetudes mingile lõpetamata „uuringule“ ja selle blufi alusel väitnud, et EKRE-t toetavad mingid vene äärmuskonservatiivid, kes on kõik putinistid, siis võiks seda pidada isiklikuks arvamuseks. Aga kui isiklik arvamus toetub väljamõeldistele ja propagandale, siis on see omakorda propaganda ja luiskamine. Millele delikaatselt vihjas ka intervjuu autor Anvar Samost, osutades faktivigadele.
Üksikasju võib leida tänases Objektiivi loos.
Aga minu sügavalt isiklik arvamus, mis toetub sellistele faktidele, nagu kommunistide korraldatud eesti riigi kukutamine, okupeerimine ja kümnete tuhandete eestlaste represseerimine, küüditamine ja mõrvamine, on selline: Marju Lauristinil oleks kohane paluda lõpuks vabandust tema suguvõsa poolt korraldatud eestlaste genotsiidi eest ja lõpetada see alliklauristinide üle poole sajandi kestev võitlus „eesti natsionalistide“ vastu meedias, poliitikas ja hariduses.
Nagu oleks Venemaal ammu aeg viia Lenini muumia kusagile inimlikumasse kohta, kui seda on Punane väljak, nii ka Eestis võiks saata Marju Lauristin väljateenitud puhkusele. Las koob oma mõttekaaslastele sirbi ja vasaraga punaseid sokikesi.
Pärast Lenini äraviimist tuleks pesta mausoleumi koht puhtaks furatsiliiniga, nagu soovitas lahkunud Žirinovski. Marju Lauristini saapajälg meie ajakirjanduses ja hariduses tuleks samuti desinfitseerida.
Aitab juba sellest inimvihkajalikust marksismist-leninismist.
Ivan Makarov
KOLUMN ⟩ Ivan Makarov: vaba Eesti juunikommunismi punases marinaadis