26.04.2024
Reformierakonna abi Kiievile
Mõned aastad tagasi arvas grupp eesti jalgrattaturiste, et Liibanoni kandi terrorialad on sobiv kant lustimiseks ja võeti pantvangideks metsikute hõimude poolt. Siis tegeles terve Eesti riik, diplomaatia ja rahvas tolade päästmisega, kanti lindikesi, vibutati rusikakesi, valati pisarakesi ja ilmselt osteti suure raha eest välja.
Mäletan, kui kurblikud ja hädised näod meie turistidel olid, nad kasvasid habemetesse ja kaeblikult vaatasid kaamerasse. Loomulikult oli kõigil hea meel selle üle, et eestlased ühes tükis koju said, aga mis hinnaga? Mis on lodeva ajusurnud lolluse hind praeguses üliohtlikus maailmas?
Võiks ju ükskord aru saada, et kolmerattaline jalgratas ja klouni kellukestega müts ei lähe sõja ja surmaga kokku. Aga järjekordne muidusööja põrutab nüüd Eestist jalgrattaga sõtta.
Nagu vahendab Õhtuleht, „Riigikogu liige Kristo Enn Vaga sõidab jalgrattaga Tallinnast Kiievisse, et koguda Ukraina võitlejatele annetusi hädavajalike 4×4 autode ja droonide soetamiseks. Distants Tallinnast Kiievisse on umbes 1700 kilomeetrit ning kohalejõudmiseks kulub nädal.“
õit algas täna kell 8.00 Tallinna Vabaduse väljakult.
See uudis on vähemalt informatiivne. Esiteks said paljud teada, et Riigikogus on olemas 592 häälega sinna kompensatsioonimandaadiga pääsenud reformierakondlasest jalgrattur Kristo Enn Vaga. Nii vaga, et istub seal vagusi, kui üldse. Ei ole küll kuulnud, et isik oleks mingeid tarku ettepanekuid teinud või meeldejäävate kõnedega esinenud. Pangu siis endale saalis istudes pähe jalgrattakiiver, et näha oleks. JuKaRaid vähemalt joob õlut, tukub istungite saalis ja kirjutab kollasele meediale lugusid.
Õhtulehe loost selgub, et Vaga näol on tegemist „endise elukutselise jalgratturiga, kes on sõitnud ka kaks aastat Prantsusmaal amatöörklubis.“
Vahva: elukutseline amatöör. Mulle tuli rõõmsalt vastu pikka kasvu morn taimetoitlasest kääbus, käes oliividega küpsetatud seakoot, mida ta järas. Arusaadav.
„Koostöös valitsusega püüame iga päev leida uusi viise, et aidata Ukraina selles sõjas võidule. Tundsin siiski, et äkki on veel midagi, mida saaksin omalt poolt ära teha,“ ütles riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga. „Sõites jalgrattaga Tallinnast Kiievisse soovin hoida avalikkuse teadvuses fakti, et sõda käib endiselt meie vahetus läheduses – jalgrattasõidu kaugusel – ja me peame tegema kõik endast oleneva, et see sõda ei jõuaks jalutuskäigu kaugusele,“ vahendab väljaanne.
Jah, tõesti, meie avalikkus ei tea ju muidu, kus asub Ukraina ja mis sõda seal käib. Seda infot hommikust õhtuni meie meedia ei paku ja meie poliitikutel on ka suu selle teema pealt vett täis. Nii et kui jalgrattur oma elukutselisi kannikaid nädal aega jutti ei pinguta, siis arvamegi, et Ukraina asub kusagil Tšiilist ookeani poole muretu taeva all.
Meil on Riigikogus küll endine suusataja, küll endine sõudja, küll jalgrattur, kõik mitte nüüd kõige suuremad intellektuaalid, aga see-eest õiges erakonnas. Ja nüüd saab kolossaalse riigikogulase palga ja kuluhüvitise eest tööajast Kiievisse sõita. Kohe nii kuulus staar, et tee äärde kogunevad eurosid täis suurte annetusämbritega mehed ja naised, karjudes „Va-ga! Va-ga! Lady Gaga!“ Ja mõni lehtmelane kogub raha kokku raudse ratsu seljas higistava maailmakuulsa riigikogulase eest.
Kaua te veel eesti rahva kulul säärast tsirkust teete? Eesti on andnud Ukrainale igasugust abi – raha, relvi, tehnikat, haiglaid, saunu, ja minagi olen uhke selle üle. Aga milleks nõnda tola mängida? Inimesed peidavad ennast keldritesse, matavad omakseid ja lootusi, aga siin mingi täissöönud rahvaasemik jalgrattaga sõidab ja tähelepanu lunib.
Keskerakonnal oli Riigikogus Repinski, kes ka taksot sõitis. Aga ta vähemalt teenindas elanikkonda, osutas teenust, viis inimesi punktist A punkti B. Kuid see reformierakondlasest jalgrattaratsanik viib Kiievisse vaid oma villides p…et, millest seal keegi puudust ei tunne. Samast erakonnast peaministri perekond tarnib aga samal ajal Venemaale taparelvadeks vajalikke kaupu.
Ivan Makarov