Oleme ikka lugenud meedias sellest, et meie mõnusates Elroni rongides juhtub nii mõndagi: kuigi rõhuv enamus reisijaid on meeldivad korralikud inimesed, kes küll tavakohaselt armastavad hõivata lisakohti oma kottide ja riietega, siis ikkagi juhtub vagunisse mõni joodik, lärmaja või halva muusika fänn. WC-s tehakse suitsu, nagu nõukogude ajal, ja vahel hakatakse sööma midagi kuulsa rootsi räimekonservi moodi lehkavat.
Minule avaldas aga erilist muljet lugu sellest, kuidas üks isik hakkas teiste nina ees oma pikki küüsi maha lõikama ja põrandale viskama.
Kuid eile, sõites Narva rongis, mis väljus Balti jaamast kell 13.35, sain ma lausa erakordselt omapärase elamuse.
Istudes kolmekohalisel istmetereal akna all – rong oli üsna täis – kuulsin, et ees oleks nagu keeratud lahti purgikaan ja mõne aja pärast tundsin mingit omapärast lõhna. Ei teinud sellest numbritki, sest mis see minu asi on, ja viisaka inimesena ei hakanud üle ees kõrguva istmete seljatugede Hiina müüri piiluma. Mul on nimelt komme meediavalvata sõidu ajal telefonis, sest koju tulles on mingi materjal juba kogutud ja illustratsioonidki monteeritud, siis jääb natuke aega muuks eluks ka.
Pool tundi askeldati minu ees ja lõhn muudkui tugevnes. Lõpuks hakkas juba pea natuke ringi käima ja ma tõusin. Ning mida ma nägin: äärmise istme peal istus seljaga vahekäigu poole pikem kõhnapoolne hirmsakese üleskaevatud näoga mees, akna all oli tema kott ja keskmisel istmel, mis oli muudetud laborilauaks, lahtikeeratud pooleliitrine klaaspurk, mille sees oli mingi pruunikas puru. Mehe ees oli metallkarp, sees paarkümmend sama puru täistopitud sigaretti, siis veel mingid väiksed tööriistad. Mehe enda pealagi oli kaetud väiksemat sorti käterätiga, mis rippus alla mõlema kõrva kohal.
Nähes, et ma tõusin, rebis reisija räti peast ja viskas purgi ja karbi peale, kattes need täielikult. Ma ei hakanud küsima, mis see tal seal on, sest korda ta ei rikkunud ja ega ma iga kahtlase mehe käest ka ei küsi, et mis tal seal on ja mida ta teeb, ja pildistama tema puru ka ei hakka, sest EV õiguskaitse seisab kindla kaljuna kaakide privaatsuse kaitsel. Mind võidi ju politsei poolt kutsuda korrale kaasreisija tülitamise eest, nagu esmaspäevases Kuuuurijas Katrin Lusti, kui tütarlaps üritas õhtupimeduses sarivägistajaid ja pedofiile kõnetada.
Minu peatus lähenes ja hakkasin jopet selga vedama. Veidrik aga rahunes, pani rätiku tagasi pähe ja askeldas puru ja sigarettide kallal edasi. Loodetavasti oli tal Narva saabudes kogu partii valmis. Kas see puru oli tubakas või kanep, ei oska ma öelda, mul puudub vastav pädevus ja ka kogemus.
Ootan põnevusega, millal meie Elroni rongides hakkab mõni puskarit ajama.
Head reisi kõigile!
Ivan Makarov