06.07.2024
Orbán Kaljulaidi kingades, mitte vastupidi
Täna ilmus Maalehes austet Argo Ideoni lugu „Iga kord, kui loen midagi Orbánist, kaob tahtmine isegi head Ungari veini juua“.
Äkki olekski õige aeg natuke piiri pidada selle asjaga? Aga seda otsustab iga mees ise.
Mulle jäi see kolumn silma kui ühe meedias pidevalt ussitava ennast konservatiiviks nimetava poliitjuristi igat Moskva patriarhaadi ja Ungari peaministri sammu kahe käega tervitavate postituste taustal.
Härra Ideoni jaoks muutub poliitilistel põhjustel isegi hea ungari vein solgiks, teine aga juhindub tuntud vene ütlusest „sülita talle või silma, ikka on see tema jaoks Jumala kaste“ (Vladimir Dal kirjeldas kogumikus „Vene rahva vanasõnad“ sellist varianti, nagu „Дураку хоть плюй в глаза, а он: это Божья роса“. Paraku kehtib ka eesti valija kohta). No et mida rohkem lastelaipu toodab Kirilli õnnistatud „püha sõda“, seda jumalikum on kogu inimkonnale silmadesse sülitatav nektar.
Saades aru Argo Ideoni täiesti korrektsest kujundist, peab märkima, et ta laiendab paraku oma suhtumist Orbánisse teistele ungarlastele ja isegi nende toodangule.
Kui ma õppisin 1970-ndate Moskvas, käisin mõnikord Balatoni firmapoes. Kui oli tavaline päev, siis järjekordi ei olnud, letid olid nõukogulikult tühjad, riiulid aga täis ungari veiniga sügislehtedega kaunistatud pudeleid. Tol ajal eelistasid Moskva noored aga 0,7 liitriseid „Rumõnskoje beloje“ pudeleid, 1.80 rubla tükk.
Kui aga toodi Ungarist šampooni ja muud välismaa kosmeetikat, nagu lauvärvid, siis tekkis kolossaalne järjekord. Seisin minagi seal tunde ja saingi oma Tartus elanud õde rõõmustada näiteks sellise imelise lõhnaga roosa pärlmutter superšampooniga nagu „Melinda“. Paljude inimeste nimed läksid juba meelest, šampooni nimi aga millegipärast jäi…
Argo Ideon kirjutab:
„Tahaks ju meie armsate hõimuvellede üle uhkust tunda, aga viimasel ajal ei õnnestu kuidagi. Kuidagi on läinud nii, et ma pole kunagi käinud Ungaris. Mõistusega võttes on tegu veaga, mis vajab parandamist. Olen kindel, et näiteks Budapest on igati tutvumisväärt paik ja rahvas elab seal kenasti. Aga iga kord, kui loed järjekordset sõnumit, mille pealkirjas figureerib Viktor Orbán, kaob mõneks ajaks tahtmine Ungarist hästi mõelda. Meil peaks olema Ungariga ühine soome-ugri asi ajada, aga mis vankrit saab lükata koos paarilisega, kes üha heidab andunud pilke Venemaale? Kuigi paberite järgi on ju madjarid meie lähedased sõbrad ja liitlased. Milline semusuhe saab õitseda sellega, kes pidurdab Ukraina toetamist Vene agressioonisõjas? Siin ei päästa isegi mälestused maitsvatest Globuse purgihernestest ja rokkbändi Piramis loost „Az idő nekünk dolgozik“, mille algus juhatas sisse ülipopulaarse raadiosaate „Soovid, soovid…“.
Ma pole ka kunagi käinud Ungaris. Aga ma olen üles kasvanud ka Omega, Skorpio, Bergendy muusika peal, tudengipõlves käisin Leningradis Gemini kontserdil ja sain seal sellise muusikašoki, mis oli võrreldav vaid esimese kohtumisega Rujaga TRÜ klubis. Led Zeppelini, Queeni, Pink Floydi, Deep Purple’i ja Black Sabbathi laive siis N. Liidus paraku ei korraldatud…
Ostsin poola kaastudengi Janeki käest ka Omega luksuslikult kujundatud albumi, kuulasin selle ühikas auklikuks. Tollest ajast elab minus ka armastus ungari keelekõla vastu, mitte et ma sõnadest aru saaksin. Ei võta seda minult mitte ükski Orbán.
„Kuigi paberite järgi on ju madjarid meie lähedased sõbrad ja liitlased. Milline semusuhe saab õitseda sellega, kes pidurdab Ukraina toetamist Vene agressioonisõjas?“ küsib härra Ideon.
Väike täpsustus: esiteks ei ole madjarid meie lähedased sõbrad ja liitlased üksnes „paberite järgi“: nad on meie sõbrad ja liitlased täiesti reaalselt. Nende lennukid on näiteks turvanud Eesti taevast siis, kui meie eurosaadikud Ungarit Europarlamendis maha tegid.
Teiseks ei ole Orbán ja ungari rahvas üks ja seesama, nagu ei olnud seda János Kádár, kes sõitis N. Liitu ja veenis Nõukogude juhtkonda, et Ungaris on „kontrrevolutsiooni“ tõttu olukord kontrolli alt väljunud ning vajalik on välisabi. Mida teatavasti ka saadeti tankide näol.
Orbán aga alles hiljuti nimetas suurimaks ohuks oma riigile ühist piiri Venemaaga. Ta on oma rahva ja riigi patrioot, kuigi minu isikliku arvamuse kohaselt Venemaa ees lipitseja. Aga meil Eestis endine p.resident kohtus ka Putiniga, peaministri perekond ajab Venemaaga keelatud äri, mingid müllersonid ja toomid töötavad avalikult Venemaa heaks, keskerakonna fraktsioon Riigikogus on muutunud juba sajaprotsendiliselt sovettide kärbsepesaks. Meie valitsuselt raha saavas venekeelses meedias töötavad nüüd põhiliselt Venemaalt toodud Putini propagandistid ja Lukašenka sõjakorrespondendid, Eesti pealinn on antus vene nafraoligarhi estofoobist võsukesele. Relvad antakse ära, poolteist miljardit sõjamoonaraha pole kusagilt võtta. Kaja Kallase valitsus solkis ära perekonna ja abielu mõisted, tõi sisse ca 100 000 venekeelset immigranti, samas kui Orbán võitleb immigratsiooni ja pedestamise vastu. Härra Ideoni loogika järgi ei tohiks ka eesti veini juua. Aga ei saagi, sest legendaarne „Põltsamaa kuldne“ on ka hingusele läinud.
Ei tasu nüüd süüdistada kõiki ungarlasi ja nende head veini nende ajutise juhi pattudes. Mind antud „joogilises kontekstis“ – kui juba huumoriks läks – palju rohkem morjendab meie pedelipuga välisministri Tsahkna räuskamine Gruusias.
Sest kui minu naine jälle ei hakka saama Boržommi ja mina jään ilma imelistest gruusia veinidest, saan ma tõsiselt kurjaks.
Kohe väga tigedaks.
Ivan Makarov