01.07.2024
Kui ma alles esimesi aastaid töötasin Eesti Raadio neljandas programmis, kaebasid minu peale lakkamatult nii kuulajad kui kolleegid. Seda raadiokanalit kuulati translatsioonikrappide kaudu suurtes üleliidulise tähtsusega tehastes ja Lasnamäe kortermajades.
Nii et kui hakkasin hevit mängima, nimetama asju õigete nimedega, rääkima vabalt ja kiiresti, said inimesed nii siin- kui ka sealpool eetrit tigedateks. Et kuidas ma näiteks julgesin öelda „meie läti sõbrad“, kui lätlased on fašistid ja pederastid – nii karjus üks toimetusse helistanud mees. Kuidas ma tohtisin eestikeelseid laule mängida. Kuidas ma võisin nimetada Mihhalkovi perselakkujaks… Jne. Kusjuures ka 30 aasta pärast kaevati pidevalt, et ma ei salli Nõukogude Liitu, solvan Stalinit ja olen kuradima russofoobist juut. Juudid aga omakorda kaebasid, et ma olevat antisemiit. Kuid kuulatavus aina tõusis, olin tööloom ja jäin ellu.
Tollest ajast meenub mulle üks seik kohalike venekeelsete ajalehtedega. Ma pilkasin vahetevahel nende nõukogudeaegsete autorite proletaarset toodangut, nad reageerisid rohkete kaebuste ja paskvillidega. Ükskord tsiteerisin Sovetskaja Estoniat ja Molodjožj Estoniit kritiseerides Saltõkov-Šedrini sõnu, mida ta kunagi ütles tsaariaegse ajalehe Novosti kohta: et kui talle tuuakse selle lehe number, on tal selline tunne, nagu ruumi siseneks loll.
Loomulikult oli samal päeval meie peatoimetaja kabinett venekeelsete saastalehtede peatoimetajaid täis, kisa oli kohutav.
Miks tuli see praegu mulle meelde? Sellepärast et märkasin tänaõhtust Postimehe juhtkirja „See ei ole lõpp“, kus räägitakse valimistest Prantsusmaal.
Ja jälle tekkis tuttav tunne, nagu selle artikli avamisega sisenes mu tuppa loll. Homme siis astub sisse ka paberleht ise. Ja veel terve kuu aega käib siin. Aga augustist alates kindlasti enam mitte.
Juhtkirjad on selline vahva žanr, et selle varjus võib autor eksponeerida ainult oma rumalust, mitte aga nägu ja nime. Et keegi ei tea, mis loll selle kirjutas.
Seekordse seniilse pealkirjaga varustatud juhmkirja sisu ammendub minu poolt sealt võetud sõnadega:
„Parempopulistid, parempopulistid, äärmuspartei, äärmuslased, venemeelsed, parempopulistide, parempopuliste.“
See ongi kogu Postimehe juhmkirja sisu. Ka tänase ETV Aktuaalse kaamera prantsuse valimistele pühendatud lõigus mainiti Kuuse/Kandle poolt korduvalt paremäärmuslasi ja parempopuliste, näidates Vabariigi väljaku monumenti sõnadega „Palestina“ ärasodinud vasakpoolseid aktiviste nagu kangelasi.
Nii et täna juba kaks korda on mu tuppa sisenenud loll – nii Postimehe kui ETV näol.
Ärge pange mulle pahaks, seda ütles Saltõkov-Šedrin, ma andsin lihtsalt edasi klassiku sõnumi. Mis oli muide öeldud tunduvalt ausama ja targema väljaande kohta, kui on teie KK Kaamera ja Kom.postimees.
Juhmkirjakeses on siiski üks tähelepanu vääriv naljakas mõttetera:
„Me peame aru saama, miks valijad Euroopa mitmes riigis nii otsustasid ja olema võimelised töötama ka vajadusel uute valitsuste ja poliitiliste jõududega.“
Kui „te“ ei ole seni olnud suutelised aru saama, miks 100 000 eestlast valisid EKRE-t, ja kui „te“ ei olnud võimelised tegema koostööd parempoolse poliitilise jõuga isegi omaenda väikses riigis, siis vaevalt et te kasvõi juba oma piiratud poliitleksikoni tõttu suurriikide konservatiividega ühise keele leiate.
Mõni keevavereline prantslane võib „paremäärmuslaseks“ nimetamise eest ka vastu hambaid anda.
Mina seda heaks ei kiidaks, aga mõistaks küll.
Ivan Makarov