17.02.2024
Eesti kriitikamoolok. Gerli Tali foto
Eestis lahendatakse probleeme ikka lööktöö korras, nagu kunagi N. Liidus. Kui Saaremaa vooluta jääb, saadame stahhaanovlaste brigaadid kaheks nädalaks saarele, saarlased aga panevad selleks ajaks oma peerud ühest otsast põlema. Nii on meil ka kultuuri vallas.
Olen juba aastaid kurtnud, et Eestis on välja suretatud huumor, eeskätt poliitiline huumor ja satiir. Lõpuks hakatigi lahendama olukorda kvantiteediga: tekkis terve armee stand up taidlejaid, kõik telekanalid hakkasid jälle ohjeldamatult pruukima aeg luubis räuskava ja paha häälega laulva Peeter Oja teeneid, koomik Andrus Kivirähk vägistas Oskar Lutsu pärandit juba läbistavalt põrandalaudadeni, ETV lasi ekraanile mõttehiiglase Henrik Kalmeti jne.
Lämmatades massiga, üritati edastada agressiivses vormis vasakliberaalse võimu jutupunkte, aga see oli nagu mingi vaimsete kääbuste tsirkus, kus vaataja peaks olema ise moraalne kääbik, kui on suuteline nautima puuetega inimeste südantlõhestavaid jõupingutusi. Kusjuures piisab ainult kalduda kõrvale globalistlikust teljest, on selle tagajärjed vaata et letaalsed: Tõnis Niinemets on ju kõikjal upitatav näitleja, keda on nii palju, et hakka või mõtlema, et tal on nagu Putinilgi teisikud, et kõikjale jõuda. Piisas aga mehel põgusalt pilgata 10 miljonit dollarit naglalt (jultunult) varastanud mälulünkadega taati, kargas Niinemetsale kõrri kogu truualamlik peavoolumeedia, nagu Venemaa patriootilised rahvamassid oma lemmiklauljale, kes hakkas kogemata ukraina viisi vilistama…
Aga pole midagi teha, eestlaste huumoriplats oleks nagu Isamaa luuaga puhtaks pühitud. Et tuleksid uued Ervin Abeli, Sulev Nõmmiku, Margus Lepa ja Eino Baskini kaliibriga kuldse huumorisoonega näitlejad, läheb tarvis vähemalt paari põlvkonna vahetust. Tingimusel, et Eestis variseb globalistide võim ja Toompeal saadetakse pikalt Brüsseli püüdlused tsenseerida eesti meelt ja keelt.
Meil on kurdetud ka seda, et äärmiselt avara levimuusika stiilide ja esitajate tingimustes puudub Eestis igasugune sellealane muusikakriitika. Et süvamuusikat lahatakse, aga popmuusikast kirjutatakse pigem Ruja kommertsperioodi poplookese „Kes kellega käib“ stiilis.
Kurtsite – ja nüüd sööge sülti, kallid kaimud (muide, Gunnar Grapsi laulu tsitaat). ERR mõtles oma haleda “eesti“ „laulu“ kankaanikese jaoks välja iseäraliku puberteedihingeliste tegelaste brigaadi, kes tõsise näoga hakkasidki analüüsima seda, mida ei tasuks isegi kuulata mitte.
Loomulikult oli muusikaspetsialistide „uuringu“ aruande pealkiri nende tasemele vastav – ERR-i „kultuuriosakonna“ lodev pauk kannab pealkirja „Eesti laulu lugusid kuulates tekkis botaste ostmise tunne“.
No näete, isegi siin üritatakse huumoripõuda leevendada…
Sellesse süvaanalüüsi süüvida ei soovita – sääsest tehti sandaalides elevant ja teostati selle õnnetu eluka lahkamine: et kui palju sellise läbimõõduga soolikaid, kui palju muu läbimõõduga soolikaid, kas les testikules on omavahelises proportsioonis jne.
Tegelikult oli tegemist sääsega. Ja ka elevandi puhul loeks esteetika kontekstis ikka rohkem eksterjöör, suursugusus, vapustavad kõrvad, töökas lont, targad silmakesed… Aga ei.
Minule isiklikult avaldas kirjutisest muljet hoopis muusikakriitikute endi esitlemine:
„Klaasikaraadio küsis Eesti Laulu finaalkontserdi lävel nõu ekspertidelt, kes tutvusid lauluvõistluse lõppvooru pääsenud lugudega, süvenedes nende faktuuri, struktuuri, harmoonilistesse pingetesse, kujunditesse ja sõnumitesse. Lugude muusikalist materjali analüüsisid muusikafilosoof ja muusikakriitik Aurora Ruus ning helilooja ja muusikakriitik Gregor Kulla. Tekstidesse süüvisid Värske Rõhu tegevtoimetaja ja Ants Orase nimelise kriitikaauhinna laureaat Saara Liis Jõerand ning luuletaja ja Euroopa luuleprõmmu meister Joonas Veelmaa.“
„Värske Rõhu tegevtoimetaja“ tiitel paneb oletama, et seal on olemas ka peatoimetaja, loodetavasti ka keeletoimetaja. Igatahes võimas grafomaanide väljaanne. Loomulikult ei saa Ants Oras, kes suri veel 1982. aastal Floridas, enda nime solkimise eest kaitsta, seda enam et temanimeline auhind on omistatud isegi Vilja Kiislerile. Proovi sa ennast selliste eest kaitsta, viibides ise Toonelas.
Muusikafilosoof on muidugi kõva sõna, olen ise filosoofide perekonnast ja seega intrigeeritud. Ajudeta Viis miinusel ja muusikafilosoofial on sama palju ühist, nagu provintsiaalsel muusikafilosoofial ja muusikal. Aga kõlab muidugi uhkelt. Nimelt termin „muusikafilosoofia“, mitte ebamusikaalse lauluhäälega bänd.
Sain ka palju uut informatsiooni. Näiteks „Euroopa luuleprõmmu meister“ kõlab uhkelt, ilmselt võeti tšempion Tallinna lennujaamas vastu ovatsioonidega. Üritasin end veelgi rohkem harida ja leidsin järgmise kuulutuse:
„Head uudised luulesõpradele!
Tallinna luuleprõmmu uus hooaeg jätkub 12. veebruaril järjekorras juba kolmanda eelvooruga! Õhtujuhid on vahepeal puhanud ja särtsu kogunud, külalisesineja on SVETA GRIGORJEVA, Heldeke on hubane ja soe ja lavale on oodata sädemeid pillavat luulet!“
No kui teie headliner on kolme erineva neegriga lapsi sünnitada lubanud ja oma menstruatsiooni ERR-i kultuuriportaalis kirjeldanud Maxima Sveta, siis prõmmige edasi. Isekeskis muidugi. Täielik Kersti Kaljulaidi vaimne tase.
Vaatasin igaks juhuks Eesti keele seletavast sõnaraamatust, et ega sõnal „prõmm“ veel mingeid lisatähendusi ole.
Ei olnud.
Ivan Makarov