01.07.2024
Eestis on sündimas uus erakond – just selline „uus“, mis on hästi unustatud vana. Enamasti isiklikult minu jaoks lähedaste vaadetega inimesed, kes teevad praegu paraku kõik selleks, et aina rohkem eestlasi pettuks rahvuskonservatiivides, hakates pidama neid mingiteks taimetoitlastest rohelisteks ülekaalulisteks saurusteks.
Sest üritada kõigi endiste vastastega hästi läbi saada ja kõigile meeldida on sama kui näha naabrite last vägistavat sissesõitnud metslast ja toppida kaastundlikult ohvrile pea alla padjakene, vägistajale aga anda salvrätik, et ta oma lõustalt vahepeal ila maha pühiks.
Lugupeetud härra Henn Põlluaas, mul oleks lõputult häbi üksnes mõttest, et ma võiksin ühtäkki meeldida Jana Toomile, Marko Mihkelsonile, Eduard Odinetsile või Kristina Kallasele. Et ma suudaksin nendega näiteks koostööd teha.
ERK-i maailmavaateline viga on piiblivanune – kooslus lõvi ja tall lõppeb siiski hea ampsuga lõvi jaoks. Eestlus, eesti rahvus, kultuur, keel, rahvusriik, põhiseadus – kõik see on praegu tallekese staatuses, kelle ees seisab üks suur lilla lõvi: tall võib küll rahumeelselt määgida, aga lõvi funktsioon seisneb selles, et väheldane nahka pista. Konkreetne lõvi enne sööki veel ka pilastab oma rooga.
Mitte mingi kompromiss riisalodega pole võimalik, see oleks jälk ja loomuvastane. Vargad, lastepilastajad ja riigi mahamüüjad peavad istuma vanglas. See, et osa konservatiive lepib selliste kokaiinininadega kui võimalike kaasosalistega, on tõeline häbi meile kõigile.
Muide, lugupeetud Henn Põlluaas, Sa olid ju Eesti Vabariigi teine mees pärast p.residenti ehk Riigikogu esimees. Olid sel ametipostil konservatiivselt hea, olid EKRE poolt parlamendi esimeheks edutatud riigimees. Mitte keegi „perekonnast“, vaid just Sina, härra Henn Põlluaas.
Tegemist on ajaloolise faktiga, mida ei anna sültjaks rääkida isegi härra Ernitsal.
Aga EKRE lõhenemisest extended massive orgasm’i saanud peavoolumeedia on täna ülejooksikute suhtes kleepuvalt tähelepanelik, seni kuni nende retoorika veel teisi rahvuskonservatiive mustab ja ühist üritust kurnab. Nii et särage, sest see imeline hetk vuhiseb teie eneseuhkusest kiiresti mööda ja seda ei suutnud peatada isegi Puškin. Särage siis nagu Delfi videos „ERK-i esimeheks valitud Põlluaas: EKRE tunneb konkurendi ees hirmu“.
Seal väidab Henn Põlluaas naiivselt, et ERK on juba Riigikogus ja paljudes omavalitsustes esindatud.
Ei, seal ei ole esindatud mitte veel sündimata ERK, vaid seal on esindatud EKRE valijad. Pädev poliitik peaks seda siiski aduma. Riigikogus ja kohalikes omavalitsustes on esindatud justnimelt EKRE valijad, keda te nüüd nõnda tüssasite, te pole Ratasest, Kiigest ja teistest Aabadest sugugi paremad.
Mis aga puutub konkurentsi, siis EKRE on juba aastaid erilist kartust ilmutamata konkureerinud keskerakonna, sotside, „Isamaa“, reformierakonna ja teiste suuremat sorti „konnadega“. Miks peaks EKRE äkki hakkama kartma nendest tunduvalt väiksemat uusmoodustist?
Minu hinge aga sigines pärast uudist Henn Põlluaasa valimist uue seltskonna etteotsa mitte hirm, vaid mingi seletamatu nostalgiline rahu, umbes nagu pärast järjekordset NLKP kongressi: et viisaastak täidetakse ennetähtaegselt, et juhtideks on vanad kogenud poliitbüroo liikmed, et partei ja riigi eesotsas on ikka kallis Leonid Iljitš, kes ajab reumaatilisest suust rahustavat ja uinutavat pada.
Tuli nüüd tuttav ette küll. Äkki samas stiilis kõnelev sm. Rüütel lööb ka kampa, kui muidugi naine ja tervis lubavad.
Ivan Makarov