19.01.2024
Kaja Kallast rünnanud kanakari
Tänase Eesti kangelased, keda toetab peavool ja riiklik ETV, on tihtipeale lõdva püksikummiga tegelased, riigireeturid, mõrvarid, avalikku tähelepanu lausa haiglaselt ihkavad inimesed või roolijoodikud: Peeter Oja jõi džinni ja jäi rooli taga vahele – ETV kutsus teda sellest lausa laulma. Märt Avandi nuusutas kümme aastat koksi ja toitis rahaga narkomaffiat – ETV andis talle veel tööd. Maire Aunaste ohustas inimelusid korduvalt purjuspäi sõites – riigitelevisiooni jaoks eriti hinnaline kaader. Marko Mihkelson pildistas omapärase nurga alt kasulapsukesi – tere tulemast „Pealtnägijasse“ koos mõistva ja solidaarse Mihkel Kärmasega.
Nüüd siis ilmsüütu Liis Lemsalu, kelle juhtum meenutab habemega anekdooti sellest, kuidas üks mees ärkas hommikul suure peavaluga ja tal oli ainult üks asi meeles – et eelmisel õhtul keegi kusagil nimetas teda lolliks.
Tüüp hakkas kartma, et see võib tema mainele halvasti mõjuda ja kukkus kõigile helistama. Küsis esimese kolleegi või siis sõbra käest – ega sa pole kuulnud, et mind sõimati lolliks? Ei, esimene ei olnud sellist asja kuulnud. Sama küsimust esitas kannatanu veel mitmekümnele tuttavale – ei, keegi polnud kuulnud, et meest nimetati lolliks.
Lõpuks rahunes ta maha, kuna mitte keegi terves linnas ei olnud kuulnud, et teda sõimati lolliks.
Tollest ajast tehnilised võimalused avardusid ja Liis Lemsalu läks otse telesaatesse.
+ + + + + + +
Maaleht, mis vahepeal hakkas lahkama linnavurlede väärastunud suguelu küsimusi, pöördus nüüd äkki tagasi oma sihtauditooriumi poole näoga ja avaldas pensionäri Hillar Padu kirja „Kaja Kallasele on tehtud tõeliselt inetu kanakarja kambakas. Ja kaagutajate reiting kerkis taevasse!“
Issand, mõtlesin – ega ometi sina, Jürgen? Sõnavara on ju sama.
Kunagi öeldi ju telesaates Kadri Simsonile, et „ära kaaguta“ – kuid põhimõttekindel sitke naine läks seepeale energiavolinikuna Euroopasse ja „kaagutab“ seal nii, nagu ise õigeks peab.
Aga tulles tagasi pensionär Padu läkituse juurde:
„On sõjaaeg, aga uudised on hangunud, olgu rindejoon Ukrainas või Toompeal. Reklaam loob huvi, meedia annab arvamuse. Sisuliselt müüakse meedias omi huve rahva arvamuse pähe. Nii kujundatakse „rahva arvamus“ kui kanakarja kaagutav kambakas – kukk kireb ees, kanad nokivad järel. Nägime seda televisioonis, kui liigkitsas kanalas tunnistasid laibad olelusvõitluse julmust. Ja turg reageeris – muna hind tõusis, kardeti defitsiiti,“ pajatab Hillar Padu.
Aga võib-olla on ta kanapidaja? Kuid siis peaks ta ju ometi teadma, et kanad on üsna intelligentsed linnud, kel ei puudu isegi huumorimeel. „Kanakarja kaagutav kambakas“ on hästi tagurlik kujund ajal, kui inimesed hakkasid protestima kanade piinamise vastu puurides. Soovitan järelvaadata eilset Reporterit ja enam kannatavate kanade kulul nalja mitte teha.
Meil mingi uppumatu sots-plagiaator vakrastab surnuks kümned tuhanded angerjamaimud, arvates, et otsad on vette peidetud. Tõesti, pinnale ujub ainult temalaadne substants. Ükskõik, kas parlamendis, pealinna soojusmajanduses, keskkonnaametis – kõikjal pukil. Ärge ainult teda pärast järjekordset kingasaamist raudtee direktoriks tehke, kaks „porgandit“ panevad siis kindlasti kokku.
Selline ongi meie poliitiline süsteem: meil võib olla ükskõik kui suur varas ja idioot, peaasi et õiges parteis. See on suuresti just Kaja Kallase teene.
Seepärast kui loed kunagi soliidsest ja maalähedasest Maalehest sellist Padu pada, nagu „Kaja Kallasele on tehtud inetu kanakarja kambakas“, siis solvudki. Kuid mitte peaministri pärast, kes oli kuni tema vene pereäri paljastamiseni kogu meedia ihalusobjekt ja kumiir, pildike öökapikestel, kelle koa-litsiooni ülekaal on kolossaalne, vaid kanade pärast.
Aga äkki on see lugu mingi lõbus tüng ja Maalehe kanaloo autoriks on tegelikult „Kukekese baari“ Hillar?
Siis aplodeerin.
Ivan Makarov