MEEDIAVALVUR: „suur põnts“ Eesti prügimuusikale

Kohutav aeg – kõik sulgub ja hääbub: Kroonika-Delfi teatab – „Plaadifirma Warner Musicu Baltikumi haru sulgetakse ning koondatakse kõik 30 töötajat ja veel ei tea, mis saab Warner Musicuga lepingud sõlminud artistidest.“

Nii Kroonika kui ka Postimees vahendavad seda ERR-i portaalis ilmunud uudist. Nii riigimeedia kui ka Postimees avaldasid selle „kultuuri“ rubriigis, Kroonika aga käitus realistlikumalt, kasutas rubriiki „muusika“ ja seepärast ongi põhjust võtta aluseks just Delfi artikkel.

„Eestist kuulusid selle plaadimärgi alla kuus muusikut: Arop, Andreas, Gameboy Tetris, Liis Lemsalu, Kirot ja Karl Killing. Warner Musicu Soome esindus, mis Eesti kontori kohustused üle võtab, pole seni sulgemise otsust kommenteerinud,“ teatab Kroonika.

Oma harjumuses olla pigem optimist ja näha klaasi pooltäis, mitte pooltühjana, kaldun ma arvama, et Delfi-Kroonika uudise loo pealkiri oli halastamatult sarkastiline: „Suur põnts Eesti muusikatööstusele: maailma üks suurimaid plaadifirmasid lõpetab Baltikumis tegevuse“.

See on ju salvav iroonia – nii „suur põnts“ kui ka „Eesti muusikatööstus“. Tunnistan kohe üles, et mul oli ettekujutus vaid Liis Lemsalu ja Tetrise loomingust: esimene on oma üsna kena lavalise välimuse ja armsa, kuigi üsna pisikese häälega sisutühjade laulukeste ümiseja, teine on aga ebameeldiva hääle ja intonatsiooniga deklameerija ning eesti keele solkija. Nii et ei ole tegemist ei põntsu ega tööstusega.

Kohusetundliku inimesena kuulasin ära nelja ülejäänu „põntsulise“ staarikese lugude algused, kokku neli poolikut. Ja nüüd ei julge isegi oletada, millega tegelesid siin need „maailma suurima plaadifirma“ 30 kohapealset nüüdseks koondatud töötajat. Ei saa ju arvata, et mingi rahapesu või kahtlaste teenuste osutamisega. Ei, ei ole alust selliseks oletuseks.

Aga missuguseks on?

Ma ei ole paari aasta jooksul nii palju lausa karikatuurselt nigelat muusikat kuulnud, kuna kohalikke prügimuusika raadiojaamu ei kuula ja televiisorit vaadates on mul alati pult kaasas. Need 10 minutit olid nagu Eesti heliruumi roostena õgiva rahvusvahelise popsurrogaadi kvintessents, kuid tagatipuks veel kolkatasemel. Sellise häälelise (ei ütle isegi et vokaalse) materjali ja musikaalsusega ei tasuks ka mõnele kohaliku Kapa-Kohila konkursile minna, sest seal saaks sellise õudusega kindlasti pähe. Ainus võimalus – ETV „eesti“ „laul“, seal võib taolise kraamiga lausa poolfinaali jõuda – ja ongi jõutud.

Kui ülalmainitud (tuleb nüüd nii välja, et kahtlasel) plaadifirmal poleks väidetavat maailmaturgu taga, oleks ta siinmail põhja kõrbenud kohe esimese nädalaga.

Milleks produtseerida ja toetada sellist hädist helireostust? Kus kas uimaselt räpitakse paha häälega või siis poolpoisid-pooltüdrukud inisevad kaeblikult ja mustalt midagi mõttetut ja seosetut?

Soovitaksin kolleegidel vähem kasutada selliste nähtuste puhul mõistet „eesti muusikatööstus“. Veel 1970-ndatel aastatel oli ABBA tõeline muusikatööstus ja tõi Rootsile rohkem tulu, kui kogu Volvo kontsern.

Tollest ajast möödus pool sajandit, muusika tegemise tehnilised võimalused on võrreldes tolle ajaga lausa kosmilised – aga meie levimuusika on niivõrd degradeerunud.

Äkki see nende globalistlike kontsernide ülesanne ongi – et väiksemate rahvaste muusikakultuur manduks, multikultistuks ja hääbuks. Koos keele ja meelega. Ja siis saab seda „produktsiooni“ isegi demonstreerida seal, kus vaja – et nägite nüüd? See ongi Eesti.

Ja milleks siis sellisele küündimatule inimkooslusele iseseisvus, milleks oma riik?

Ivan Makarov

MEEDIAVALVUR: „julgeolekuekspert“ Oidsalu vehkis ETV-s taas EKRE kolliga