Eestlased on lõplikult kaotamas oma pealinna. Olukord Tallinna Linnavolikogus, kus pool linna kaevikuteks muutnud abilinnapea Svet nähvab ja irvitab vastuseks linnavolinike küsimustele ja keskerakonna lihasmass koos sotsidest pügmeedega kinnitab kõik jedinorosside sigadused ja kukutab läbi kõik opositsiooni ettepanekud, on eestimeelsetele inimestele alandav.
Eestlased hakkavad kaotama oma Eesti pealinna, mis muutub nii võõrkeelseks kui ka võõrameelseks. Aina vähem kuuleb tänavatel eesti keelt, paljud möödujad ja ka teenindajadki on puu- või lausa umbkeelsed, on palju kulmu alt vaatavaid tõmmunahalisi mehi, lärmakaid slaavlasi ja väga kirjut ingliskeelset rahvast. Kõikjal on võõrkeelsed vitriinid ja teisest Eesti paigast tulnud inimestel on tihti selline tunne, et nad sattusid mitte oma rahvuspealinna, vaid mingisugusesse Paabeli anklaavi, kus on palju klaasist karptorne, kus istuvad tööd imiteerivad elunautijad, ja mööda tänavaid kihutavad
Veel seitsmekümnendatel aastatel näitasime me kasvõi Moskva külalistele uhkusega oma linna ja me külastasime Tallinna ainulaadseid kohti, täna aga ei oskaks kaugeid sõpru siin enam kuhugi viia. Sest Tallinn on kaotanud suurema osa oma kunagisest omapärast.
Sellest põhjalikumalt – tänases Objektiivi loos „Kas Tallinn on ikka veel eesti pealinn?“