Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

MEEDIAVALVUR: täna tähistati Eestis ametlikult Venemaa kuritegeliku armee pidupäeva

-
23.02.2024
See ei ole “kunst”. See on Harkiv

Homse Eesti sünnipäeva eel on eestlastele igat moodi tuju rikutud: näiteks mitmes Eesti pealinna linnaosas eksponeeritakse linlastele nende praegu veel tervete majade pommitatud fotoversioone.

Et vaadake, näete toda aknakest? Tunnete ära? Jah, kohe ei tunnegi neid varemeid, aga veel eile vaatas sellest inimesi ja autosid teie pesamunake koos vanaemaga. Aga said otsetabamuse. Nii et ärge magage rahulikult, vaid kartke. Kartke päeval ja ööl, ka EV aastapäeval eriti. Olge kuulekad ja võib-olla te kõik ei sure. Ja pidage meeles, et kõigis meie tänastes raskustes on süüdi EKREIKE ja sõda. Te ei usu, et sõda? Selleks teie ohmude jaoks need pildid ongi välja pandud. Homme juba siin, kui te meid segama hakkate.

Ja üleüldse on see kunst. Mida teie, matsid, teate kunstist?

Täna muudkui esines teleuudistes meie uus kaitseväe juhataja, kes ilusa madala häälega seletas läbi habeme, et küsimus ei ole selles, kas vene armee tungib Eestisse – küsimus on selles, millal. No et sööge homme kilu, kes teab, äkki viimast korda elus. Hea must huumor.

Aga baltija.eu näitas, kuidas täna tähistati Tallinnas just selle armee professionaalset pidupäeva, mis peaks meie sõjapealiku sõnul Eestisse vältimatult tungima, ja seda tema määramisele vaatamata.

Tänane Venemaa „Isamaa kaitsja päev“ on ju endine „Nõukogude armee päev“.

„23. veebruaril, Isamaa kaitsja päeval, võtsid Venemaa Föderatsiooni Eesti saatkonna töötajad ajutise asjuri L.Š. Salimulliniga eesotsas, veteranide ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad osa pärgade ja lillede asetamise tseremooniast Vabastaja Sõduri mälestusmärgi jalamile garnisoni (sõja) kalmistul Tallinas,“ vahendab portaal.

Loomulikult ei peetud vajalikuks täpsustada, mis Isamaast jutt, see on ju iseenesest arvatav, ka pronkssõdur oli ikka vabastaja ja Tallinn ühe „n“-iga.

Muidugi lohutab see, et need kõik olid ju „meie inimesed“.

Ivan Makarov