01.08.2024
Kunagi lapsena nägin raamatut „Подпольный обком действует“ ehk „Põrandaalune oblastikomitee tegutseb“. Lugema muidugi ei hakanud, sest selliseid raamatuid võis normaalset nõukogude last lugema panna ainult vägivalda kasutades.
Aga raamatu pealkiri jäi millegipärast terveks eluks meelde ja nüüd assotsieerus see uue ajastuga: „Jana Toom tegutseb“. Mõtlen tema igapäevasi FB videosillakesi lugejate osavõtul. Ta ongi nagu põrandaalune oblastikomitee vaenlase territooriumil – agiteerib, korraldab diversioone, vingub ja kitub. Selle vahega, et tolle obkom’i kommarid riskisid siiski oma eludega, Toom aga on avalik kremljad, saab kolossaalset europalka ja teda toetab pidevalt mõlemakeelne eesti peavoolumeedia.
Viimane etteantud teema on jälle provokatiivne: „Küsimus otsaette. Lugesin siit portaalidest, et eestlased nõuavad nüüd ukrainlastelt eesti keelt, kuna nad on siin juba kaks aastat olnud. Kas see on üldse normaalne?“
Pöörake tähelepanu: küsimuse ülesehitus on selline, et tegemist on vastust vastajale juba ette ütleva retoorilise küsimusega. Kusjuures Toomile omaselt ülepingutatud: piisanuks ju kompaktsest „kas see on normaalne?“, kuid selleks et topeltkindlustada vajalikku vastust ja et isegi napakad saaksid aru, missugust reageeringut neilt oodatakse, küsiti „kas see on üldse normaalne?“
Meenutab kangesti episoodi, kui Toots panka läks ja raha ei antud. „Heakene küll, armuline härra, mida ma peaksin siis tegema, et laenu saada? No et teilt üldse laenu saada?“ Umbes-täpselt nii see seal kõlas.
Aga Toom uuesti ja uuesti ussitab, susserdab, provotseerib: et ikka see probleemne, veel mitte väljasurnud eesti keel, ja et ikka eestlased nõuavad, ja kas see on üldse normaalne.
Veel üks viimastest Toomi küsimustest FB kasutajatele: „Küsimus otse (laupa): Millega te seletate Marina Kaljuranna edu valimistel?“
Kujutage nüüd ette: Anti Poolamets küsiks laialt ringilt, et millega nad seletavad näiteks Helir-Valdor Seederi edu valimistel. Ega hästi ei kujuta, eks ole?
Sest Anti Poolamets on intelligentne inimene ja poliitik.
Aga need on ainult kaks värsket näidet pikast jadast, sest Toomiga on nii, et kogu tema tegevus on üsna ühesuunaline ja et inimene ei jõua veel eelmise agressiivse küsimuse peale vihastada, kui juba laekub järgmine ja sinna otsa kohe ka ülejärgmine.
Nii jäädaksegi pinnale hulpima.
Sedapuhku Mihhail Kõlvarti häältega.
Ivan Makarov