16.04.2024
Vanema põlvkonna venelased mäletavad ehk bõliinat Ilja Murometsist ja röövlitest, mille järgi lõi Viktor Vasnetsov 1882. aastal oma kuulsa õlimaali „Vitjaz teelahkmel“. Vägilane luges kivil olnud kirja: otse sõidad – sured, paremale sõidad – naise võtad, vasakule sõidad – rikkaks saad.
Siis, kui Tallinna linnavolikogul, keda võib siin võrrelda tugeva vene aktsendiga Vana Toomasega, oli veel valikuvõimalusi, keeras Edgar Savisaar vasakule ja sai rublarikkaks. Mihhail Kõlvart pööras paremale ja sai endale ilusa targa naise Anastassija. Koos raudse kaherattalise ratsuga.
Kaasaegsel kollektiivsel Vana Toomasel aga ei olnud valikut antud: küll üritas ta minna paremale, küll vasakule, lõpuks põrutas otse – aga ei saanud ei naist, ei rikkust ega surma. Sai Ossinovski. Ja kogu Ossi kirju röövlitejõugu.
Nii et kõik nagu vene bõliinades ja muinasjuttudes: kolmel katsel sai Toomas ikka trääsa, aga Eestit alkoholiaktsiisiga laostanud ja Lätit rikastanud loll sai printsessi, ratsu ja pool kuningriiki. Õigemini terve kuningriigi, sest ta on ju Figaro siin, Figaro seal: nii Toompeal kui all-linnas, alati pukil, nii riikliku kui ka oma isa rahaküna juures.
Eestlased aga läksid jälle ülilihtsa skeemi õnge. Klassikaline „vene värk“, meie oludes aga (arvestades eesti koloriiti, mis eestlastele siin ainsana jääbki) „vene jokk“.
Meelde jäi Taavi Aas, kes pärast Jevgeni Ossinovski võitu iseenda üle (kolm korda valiti ühe Ossinovski hulgast seda õiget Ossinovskit) ja olid jaotatud kõik muud uue toiduahela kohad, tuletas magusa häälega koha pealt, harjutamise korras keelega oma vuntsi lakkudes võitjale meelde, et meie, fraktsioonitud, oleme ka siin! Märgake meid! Ärge meid unustage! Meiega ju võitsite!
Ja uus meer lubas suuremeelselt, et ei unusta.
Kuidas ta saakski unustada asju, mis ei lähe eal põhja ja püsivad alati pinnal.
Nagu jääaugus hulpivad junnid.
Uskumatu, et sel taustal hakkas mul isegi Stolitsast kahju.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: mis toimub? Mart Helmel ongi iga jumala kord õigus!