31.07.2024
Olümpiamängud jõuavad varsti juba oma lõpusirgele ja ma ootan teatud jubedusega nende sulgemise tseremooniat.
Aga mitte selle pärast, millest head mõttekaaslased praegu just mõtlesid, sest just seda mõtet taoti nendele pähe malmist viirukipanniga. Täpsemalt – mitte niivõrd selle pärast. Mul on teatud ringkondades homofoobi maine, nagu küllap ka teistel normaalsetel inimestel, kes võtavad avalikkuse ees sõna. Transsooliste show ei meeldinud minulegi, nagu ei ole kunagi meeldinud näiteks lilliputtide tsirkus. No ei saa nautida vaatepilti, kui need oma füüsise tõttu ikkagi teatud mõttes õnnetud inimesed oma trikkidega täisjõus ja -kehas pealtvaatajaid naerutavad, nagu ärapiinatud tsirkusekoerakesed.
Olen tänulik oma vanematele, et nad viisid mind tsirkusesse ainult üks kord minu elus, kui Tartus esines suures telgis mingi suur rändtrupp. Pean kohe tunnistama, et mulle meeldisid seal vaid hulljulged akrobaadid – peadpööritaval kõrgusel askeldanud trikoos tüdrukud. Mehed imponeerisid mulle vähem, sest olengi sündinud eluterve homofoob – meesatleetidel olid seal jalas samuti liibuvad reituusid ja seega eespool paistsid mingid minu arvates ebaesteetilised kühmud.
Lugejatele tuletaks meelde, et siis olin ma veel nõukogude koolieelik ja mul polnud seega õrna aimugi kahe soo vahelistest intiimsuhetest, ühesooliste suhete olemasolust rääkimata. No ei meeldinud see täismeeste anatoomiline massiivsus poisiklutile, ja kogu lugu, kas mind peaks nüüd vaenukõne eest karistama? Minge pikalt, marislaurilaste poolt küpsetataval „vihakõneseadusel“ ei ole loodetavasti tagasiulatavat jõudu.
Ja „foob“ on ikka rohkem see, kes kardab või pelgab, mitte aga see, kes vihkab – esineb ka vihkamist, kuid see on juba järgmine aste. Arahnofoob kardab ämblikke, aga see veel ei tähenda, et ta vihkab neid. Mina olen näiteks osaline arahnofoob – kardan lapsest saati suuri ämblikuid, alates ristiämbliku (Araneus diadematus) suurusest, sest üks rumal tüdrul pistis mulle selle eluka kunagi krae vahele. See ei tähenda, et ma vaenaksin ristiämblikuid või seda sümbolit, mille järgi said nad oma nime.
Pean lugu meie kohalikest ristiusu aktivistidest, luterlastest katoliiklasteni, kui just igasugused sektandid jehovistidest elusõnalisteni välja arvata. Samas kui nad seisavad oma brošüürikestega kusagil nurga peal, tunnen ma nendele isegi kaasa, kuna jumala ilm ei ole iga kord seda püha tegevust soosiv ja ka inimesi on igasuguseid. Mõni islamist, kes peaks ju tegelikult elama mitte siin meil Eestis, vaid oma kodus ja tegema seda Allahi vääriliseks, võib vagadele tädikestele hirmu nahka ajada. Et äkki mägedepojal on puss põues.
Ja ärge hakake nüüd solvuma – jah, roimareid on iga rahva ja religiooni seas, kuid minu teada pole ainult ühel usklike kategoorial – nimelt moslemitel – kombeks mõista avalikult hukka suvaliste „uskmatute“ tapmist kaasmagometaanlaste poolt, olgu siis tegemist New Yorgi tornides tuhandete ameeriklaste tuhastamise (siis käitus kogu USA moslemikogukond üsna väljakutsuvalt, eriti aga palestiinlased, kes lausa juubeldasid) või äsjase kolme valge lapstüdruku surnukspussitamisega Londonis. Ja näiteks Kaukaasia „vabariikides“ on korduvalt avaldatud terve rahva ja valitsusega austust kristlaste tapjatele, olgu mõrvariks siis lollide sallivate eurooplaste poolt vabaks lastud Šveitsi lennudispetšeri Nielseni tema pere nähes tapnud Kalojev või kristliku preestri pea mahalõikaja kodumale toodud laip. Tšetšeenias on taolistele avaldatud austust nagu rahvakangelastele.
Kogu selle metsikuse ja kõrilõikamise taustal, näiteks ka Hamasi metsikute kuritegude taustal Iisraelis toimunud muusikafestivalil on see transgenderite esitatud paroodia tuntud piiblisüžeele muidugi vähem muljetavaldav. Prantsusmaa ajakirja Charlie Hebdo toimetus maksis rohkete eludega selle eest, et nende rahva sõnavabadus oleks absoluutne. See on Prantsusmaa, sõbrad. Nad olid läbi ajaloo olnud teiste eurooplaste, eriti aga inglaste arvates „kergemeelne“ rahvas. Aga äkki hoopis tõesti kõige vabam? Kuid see on juba hoopis teine teema.
Ma pean lugu meie kohalikest kristlik-konservatiivsetest väljaannetest, kellele olen kirjutanud lugusid isegi, kuid kui hakatakse juba tõsimeeli ja päevast päeva süüdistama olümpiamängude korraldajaid ja isegi Eesti Ekspressi noori eestlastest kaastöötajaid satanismis, ja seda kasvava emotsionaalse ülesköetusega, siis soovitaksin tarvitada vanu konservatiivseid vahendeid nagu palderjani ja validooli.
Esiteks ei ole saatanat olemas. Seda ütlen ma teile kui kristliku kultuuri inimene, kes on passiivne ateist. Ma ei väida, et Jumalat pole olemas, et mitte riivata inimeste tundeid, aga väidan mõnuga, et saatanat ei eksisteeri, ja ma tahaksin näha, kes hakkab mind selle eest kiruma. Kõige rohkem röögiti saatanast muidugi püha inkvisitsiooni aegu Hispaanias, kus köeti lõkkeid kõikjal ja üliheldelt, kliimasoojenemisele mõtlemata.
Salemi nõiad, Mikołaj Kopernik, Jeanne d’Ark… Tütarlaps põletati elusalt tuleriidal, süüdistatuna ketserluses 30. mail 1431. aastal. No guugeldage ise, mida täpselt panid talle süüks burgundlased, ja kui palju on üksnes lapsi piinatud ajaloo jooksul surnuks „kristlikute“ saatana väljaajamise rituaalide käigus. Mul on terve päev ees, ei taha seda veeta masenduses, tööd on palju.
Mis mind praeguse olukorra juures kõige rohkem morjendab? Esiteks tuleks ikka vahet teha kohalike usuringkondade ja EKRE vahel. Loos, kus Eesti Ekspressi süüdistatakse satanismis, on kirjas, et „Tartus jällegi on sealsed aktivistid käinud homolippudega segamas nii EKRE koosolekut kui ka abordivastast näitust.“
Mulle kui EKRE liikmele absoluutselt ei sobi, et erakonnale poogitakse külge mingi satanistide ja homode ohvri maine. EKRE on tõesti sattunud viimastel aastatel massiivse liberaal-sotsialistliku rünnaku alla, kusjuures kaugeltki mitte kõik liberaalid ja sotsialistid ei ole satanistid. Ka nende hulgas on korralikke kristlasi, samas kui ka konservatiiv ei tähenda ilmtingimata usklikku inimest, ja EKRE-s on ju ka neid, kes jumalasse ei usugi. EKRE on poliitiline, konservatiivne ja rahvuslik organisatsioon, tegemist on mitte mingi ortodoksse jõu, vaid üsna kaasaegse, hea haridustasemega teaduspõhise ühendusega. Ja see, et homolippudega segati „nii EKRE koosolekut kui ka abordivastast näitust“, ei tähenda, et EKRE-l oleks korralduslikult pistmist eriti ägeda abordivastase võitlusega, veel vähem näituse korraldamisega. Naised ei ole loomad, kelle keha suhtes mehed midagi otsustavad, et kas naine peab jääma igas olukorras tiineks – rasedaks muidugi inimese kohta öelduna – kas jätab näiteks lootusetult haige embrüo või vägistamise vilja algsel arengustaadiumil alles või mitte. Seda otsust võivad vastu võtta vaid naised ise, samuti nagu mehed peavad ise otsustama, kas saada Farinelliks, minna hästi tasuvale kohimehe tööle haaremisse, lõigata ennast sügavalt ümber „naiseks“ või siis mitte.
„Konservatiivid üle maailma on hakanud olümpiamänge boikoteerima. Eesti konservatismi ninamehed Varro Vooglaid ja Markus Järvi kritiseerisid tseremooniat teravalt Facebookis. Järvi nimetas seda „satanistlikuks mustaks missaks“, mille „tõeline vaenlane on Kristus ja tema kirik“. Vooglaid leidis, et ehk on patriarh Kirillil õigus – Lääne ühiskonnad on langenud satanismi mõju alla,“ kirjutab „Meie kirik“.
No esiteks ei nimetaks ma lugupeetud VV-d ja MJ-t „ninameesteks“, sellel mõistel on ikka kõva halvustamise maik man. Kambal, jõugul, bandel on ninamehed. „Salk sammus väärika asjalikkusega, ninameheks noor uhkusest lõkendav allohvitser“ (A. Jakobson). „Iseäranis ihusid aga Maltsveti peale vaenuhammast tema peavastased, vennastekoguduse ninamehed“ (E.Vilde). Aga patriarh Kirillil, kes kõigest kordab Putini tapamasina sõukruvide Zahharova, Volodini (muide, homoseksuaal) ja fašisti Dugini rumalusi, on ju siis ise satanist, kuna kuulutas „püha sõja“ ukrainlaste ehk kristlaste vastu, lubades riikliku ja kirikliku indulgentsi ka massimõrvaritele ja lastevägistajatele ning tehes kõigis Moskva patriarhaadi kirikutes kohustuslikuks palvet Venemaa terrorisõja võidu eest. Kas on ikka kohane viidata kristlaste tapjast satanistile kui autoriteedile? See oli retooriline küsimus.
EKRE-t on pidevalt süüdistatud peavoolumeedia poolt väidetavas seotuses Kremli, Prigožini ja ei tea veel kelle võikaga, ka Kirilliga, kelle okupatsioonipatriarhaadi võimu säilitamist Eestis toetati paraku ka EKRE tribüüni kasutades. Ka see soodustas muide meie erakonna lõhenemist, sest pidev vastaste kätte kaartide mängimine ajab lõpuks närvi küll.
Ja „konservatiivid üle maailma“ ei hakanud „olümpiamänge boikoteerima“, tegemist on ilmselge liialdusega. Vapustavalt grandioosse ja sisuka avatseremoonia (v.a. too drägkuiinide teostatud paroodia) ja imeline spordivõistlus on nii maailmas kui ka Eestis täiesti au sees. Te ise võite boikoteerida Zirki ja Jefimova etteasteid oma fanatismist vaevatud keha ja vaimu terviseks, enamus eestlasi vaevalt et teiega ühinevad.
Ja ma olen juba kirjutanud sellest, et see, kes ei tea mõhkugi Kirilli kantsis toimuvatest sündmustest, või siis teeb näo, et ei tea, peaks kas uurima asja või siis mitte rumalasse olukorda sattuma. Üksainus näide.
Äsja, ehk 25. juulil tagandati Budapesti-Ungari eparhia juhi kohalt Vene õigeusukiriku Püha Sinoodi istungil metropoliit Ilarion (Alfejev), kes oli palju aastaid olnud ka üks Moskva patriarhaadi meedianägu (kiriklike välissuhete osakonna juht) ja Kirilli enda lähikondlane ja paljude mahukate kiriklike tuhandeleheküljeliste foliantide „autor“. Põhjuseks rohked foto-, audio- ja videomaterialid sellest, kuidas metropoliit kuritarvitas seksuaalselt oma metropoliitliku kloostrikonglast ja ipodiakonit Georgi Suzukit. Lisaks läks metropoliidi teenistusaja lõviosa jahiga tuuritamise ja Itaalia mägede suusakuurortides puhkamisele kiriku arvel. Ta sai endale pettusega Ungari kodakondsuse, ostis Euroopas kokku eliitkinnisvara ja sõitis mööda oma losside koridore elektritõuksiga nagu Pierre Richardi ärahellitatud jõmpsikast hoolealune filmis „Mängukann“ või legendaarse The Who nunnarüüs trummar rolleriga hotellides 1970ndatel. Ilarion on rooma paavsti Franciscuse lähisõber ja ülisage külaline, täites väidetavasti Roomas filkatolitsistliku (kirikulähedane prokatoliklik liberaalne modernism) „halli kardinali“ rolli.
Eestile lähemale: ühe Moskva kiriku endine ipodiakon Roman Južakov paljastab, et paljud õigeusklikud loobusid poolel teel mungaks saamisest sellepärast, et neid oli poolametliklult lubatud seksuaalselt ärakasutada. Eriti halb maine on „popovkal“ ehk preestrile mõeldud kirikutoal. Eriti jubedad pidid olema Moskva patriarhaadi osakonnad, „kus jõlkusid nomenklatuurmungad, kelle seas õilmitses homoseksualism. Eriti kohutav olukord valitses Pihkva-Petseri kloostris: mungad kaebasid, et kloostri arhimandriit (iguumen), kasutades ära sõprust Religioonide asjade nõukogu volinikuga, korraldas kloostrites täiesti karistamatult homoorgiaid, sellest osalemisest keeldunud mungad peksti julmalt läbi või visati kloostrist välja“ allikad
Kui tutvuda sellega, missugune homoseksuaalne kasvatus, elu ja vägivald toimuvad Moskva Patriarhaadi ning Kirilli teadmisel ja eestkostelgi sadades vene õigeusukirikutes ja -kloostrites, ei tahaks küll viidata Kirillile kui autoriteedile „rikutud ja mädanenud homoseksuaalse Lääne“ paljastamisel. Siin pada sõimab küll katelt.
See, et me täna Eestis vehime satanismi ja okultismi ohuga, ei lisa meile karvavõrdki veenmisjõudu, kuna satanismi ohul rajanev kriitika on tühine, kuna saatanat pole lihtsalt olemas. Te näete seda seal, kus teda pole, nagu too poiss, kes „nägi hunti“ ja hüüdis appi. Kristlus ei saa praegu toetuda poole tuhande aasta vanustele verejanulistele hüüdlausetele ja hirmukisale. Nii kaotatakse usklikke, mitte ei võideta neid juurde.
Mul endal on isegi raske kirjutada neid ridu tõsiseks jäädes. Rooma paavst Franciscus, sotsialist nagu ta on, pooldab ju homoabielusid, ta ütles lausa järgmist, et kõik katoliiklastest homoseksuaalid, transsoolised ja n.ö. valesse kehasse sündinud vajavad katoliku kiriku juhatavat kätt: „Need inimesed vajavad aitamist nagu Jeesus aitas inimesi. Jeesus ei saadaks iialgi minema ega ütleks, et kuna inimene on soolise häirega, siis ei ole ta abistamist väärt.“
Ja mis toimub praegu Eestis? Tühja nendest pühasöönud transsoolistest – meil pillutakse kividega Prantsusmaad, olümpiamänge, seal esinevaid sportlasi, nagu moslemid viskavad kividega kuradi kujutist. Kuhu me üldse jõudnud oleme?
Olge ükskõik mis usku, aga jääge ikka inimesteks.
Hiljuti ETV poolt näidatud vahva seriaali „Isa Brown“ järjekordsed osas ütleb üks soliidne vanem daam padrele, et ei salli preestreid. „Kui ma näen mustas rüüs preestrit, kohe tuleb meelde saatan.“
Ärge palun süvendage seda ekslikut muljet progresseeruva hüsteeriaga olümpiasaatana teemal. Kõige vähem vajab Eesti praegu isehakanud eksortsiste.
Ivan Makarov
