28.07.2016
02
“Sattus Wismarisse” või “käisin Wismaris” on kõnekeeles üheselt mõistetav kui alkoholist või narkootikumidest tingitud sõltuvuse radikaalne ravi samanimelise tänava tuntud asutuses. Siiski pean märkima, et minu puhul polnud tegemist mitte mingi sõltuvusega, vaid osalesin samal tänaval asuva Suurbritannia saatkonna kõrval 13. juulil toimunud toimunud toetuspiketil.
Kuid miks? Põhjuseid on mitu:
Esiteks pean väga lugu briti kultuurist. Inglismaa rolli on maailma ajaloos raske üle hinnata. Ka teise maailmasõja ajal seisis Suurbritannia kangekaelselt vastu Hitleri Saksamaale ajal, kui kogu Euroopa oli langenud.
Eelmise sajandi teise poole muusikaajaloost The Beatles, Pink Floyd, Led Zeppelin … seda nimekirja võib jätkata veel väga kaua, kuid ilma nendeta oleks tänane muusikamaailm palju vaesem. Inglise huumori ehedad näited nagu Rowan Atkinson, Monty Python, Faulty Towers, Allo Allo, jne. – Brüsseli diktaadi tingimustes oleks nendest arvatavasti jäänud järgi hale vari. Kas kujutate ette poliitkorrektset Monty Pythoni “Life of Brian” või Pink Floydi “Animals”-i, rääkimata eurobürokraatide poolt kastreeritud versiooni Orwelli “1984”st? Tänapäeva meetoditest meenub Jeremy Clarksoni vallandamise BBC-st, mille ametlikuks põhjuseks toodi vägivaldne käitumine, samas keeldus aga Top Geari saatejuht olemast juhitav ja poliitkorrektne, tekitades sellega mitmeid kordi peavalu BBC juhtkonnale.
Teiseks tekitas nördimust Euroopa ja Eesti poliitiliste liidrite reaktsioon rahvahääletuse tulemusele. Ennast demokraatideks ja liberaalideks nimetavad poliitikud tõstsid põrgukisa ning paljastasid oma tõelise palge: sallivus, tolerantsus ja demokraatia on kasulikud sõnakõlksud, mis unustatakse kohe, kui asjad ei käi nende tahtmist mööda. Europoliitikuid käitusid lastena, kellelt on mänguauto käest võetud. Meediakanalites järgnenud laimulaine andis silmad ette ka nõukogudeaegsetele imperialismi hukkamõistu kampaaniatele. Euroliidu juhtidel pole vähimatki kavatsust tunnistada, et nad on teinud midagi valesti. Juba kostub arvamusi, et tore ongi. Suurbritannia oma põikpäisusega pole enam jalus “Eurointegratsiooni” projektile, teeme nüüd ühise sõjaväe, piirivalvest rääkimata ja koondame kogu võimu Brüsselisse. Juba Euroliidu endine president van Rompuy ütles, et rahvusriigid on saatanast ning need tuleb hävitada. Siis võttis see ehk muigama, kuid nüüd mitte. Van Rompuy oli Brüsseli esimene häirekell.
Suurbritannia on aga juba aastaid distantseerunud Euroliidust, mille dirigendiks on pürginud Saksamaa ja esimeseks viiuliks Prantsusmaa. Kuulub ju brittidele kuulsaks saanud aastatetagune lause: “See pole enam see Euroliit, kuhu me astusime!”.
Lühidalt kokkuvõttes olid need peamised põhjused, miks seadsin 13ndal juulil sammud Wismari tänaval asuva Suurbritannia saatkonna poole, eesmärgiks näidata, et Eestis on peale ametliku euroseisukoha veel ka teine, tõelist demokraatiat ja rahvusriike ning rahvaste vaba valikut toetav seisukoht.
Teel Falcki parki tekkis koomiline situatsioon mööduva turistiga, kes Suurbritannia lippe ja Brexiti plakatit nähes hüüdis: “Elagu Euroliit!”. Ju ta arvas, et me oleme peavoolu esindajad ning lähme rahulolematust väljendama. Lasime tal siis oma õndsas teadmises edasi minna.
Määratud ajal oli Falcki parki kogunenud nii toetuspiketeerijad kui mitmete meediakanalite esindajad. Kohale oli saadetud ka kaks politseinikku, kelle tegevus piirdus teisel pool tänavat autos patrullimisega. Ilmselgelt polnud nende kohalolek vajalik. Keda aga kohal polnud oli Briti suursaadik ning saatkonna esindaja, kui valvurid välja arvata. Hoolimata tööpäevast ja pärastlõunasest ajast oli saatkond pime ja vaikne.
Kõned said sellegipoolest peetud ja petisioon Briti rahva tahte vaba väljenduse toetuseks valvelauda üle antud. Loodetavasti jõudis see oma adressaadini, sest korraldajad olid selle esitanud ka meili teel.
Wismari aga on omamoodi sümbol. Ka Suurbritannia on astunud võõrutusravile, eesmärgiks terve ja tugev organism. Edu neile selles!
UU