13.05.2026
Sotsiaalminister Karmen Joller
Samal ajal, kui arstiabi kättesaadavus halveneb, on rahva tervisliku seisundi näitajad vabalanguses. Eestis on enam kui 40 protsenti täiskasvanuid ülekaalulised, kusjuures meeste puhul on see näitaja suisa üle 60 protsendi. See trend algab juba maast madalast: neljandik esimese klassi õpilasi on ülekaalulised, iga kaheksas laps on rasvunud.
Tagajärjed on rängad. Tervena elatud aastaid kaotatakse ainevahetushaiguste tõttu igal aastal üha rohkem – kasv umbes viis protsenti aastas. Võrreldes 2019. aastaga on see näitaja tõusnud drastilised 50 protsenti. Vaimse tervise kriis süveneb: kolmandik noorukitest tunneb kurbust ja masendust ning kümnendikul on depressiooni sümptomid. Eestis on 100 000 elaniku kohta 323 surma, mida saanuks vältida – see on valgusaastate kaugusel OECD keskmisest (222).
Kokku kaotame aastas 422 232 eluaastat. Südame- ja veresoonkonna haigused on süüdi umbes kolmandikus surmades – see tähendab, et iga kolmas kaotatud eluaasta ja iga kolmas enneaegne surm on seotud just selles valdkonnas pandud diagnoosiga. Vereringehaigused põhjustavad umbes 35 protsenti surmadest ja nende tõttu kaotame igal aastal hinnanguliselt 150 000 eluaastat. Selle kõige majanduslik kogumõju on ränk – umbes 1,8 miljardit eurot viie aasta jooksul.
Loetumad uudised
Haige inimene kui süsteemi kütus
Praegune reaktiivne mudel on osutunud liiga kalliks ja ebatõhusaks. Olemasolev süsteem on ehitatud üles haiguste ravimisele ja tagajärgedega tegelemisele, mitte tervise hoidmisele. Perearstid saavad tasu visiitide, retseptide ja saatekirjade väljastamise eest, mitte selle eest, et inimene saab terveks. Terve inimene on süsteemis nähtamatu ja talle justkui polegi kohta, samas kui haige inimene on majanduslikult kasulik.
Terve patsient on süsteemis nähtamatu ja talle justkui polegi kohta, samas kui haige patsient on majanduslikult “kasulik”.
Tulemuseks on olukord, kus esmatasandi tervishoiu rahastus küll kasvab, kuid kaebuste hulk on kolme aastaga kolmekordistunud. Ravi omaosalus on Eesti inimestel juba praegu 22 protsenti – Euroopa suurim näitaja – ning eelseisev maksutõus halvendab inimeste majanduslikku olukorda veelgi. Ligi 11 protsenti inimesi vajalikku arstiabi praegu aga ei saagi. Süsteem toodab igal aastal umbes 100 miljonit eurot puudujääki. Tervisekassa äsja avaldatud arengukava järgi on kahjum 167 miljonit ja seda suudetakse leevendada vaid murdosa võrra. Isegi kui reservid kestavad aastani 2030, kulub 80 protsenti ravirahast vaid 20 protsendile elanikest, seades tõsise löögi alla solidaarsuse põhimõtte.
Puudub tulevikuplaan ja väärtuspõhine mudel
Erinevalt naabritest Rootsist ja Taanist, kes on liikunud väärtuspõhise tervishoiu poole, puudub meie uues eelnõus motiiv hoida inimest tervena. Kavandatavad piirkondlikud tervisekeskused ei keskendu haiguste ennetamisele, terviseriskide hindamisele biomarkerite põhjal, tervisementorlusele ega varajasele sekkumisele. Samuti ei ole plaanitud arengusse kaasata kohalikke omavalitsusi. Kvaliteedistandardid on reaktiivsed, nendega mõõdetakse arstiabi kättesaadavust, mitte inimeste tervenemist.
Eelnõu mõjuanalüüs näitab, et perearsti rahastus kasvas 2024. aastal 12 protsenti. Esmatasandi arstiabile kulutatakse aastas ligi 300 miljonit, millest raviks kulub vaid 200 miljonit – see teeb 100-miljonilise ülejäägi. Paraku aga esitletakse meile, et esmatasandi arstiabist on hoopis veel puudugi 100 miljonit. Samas jäetakse esitamata küsimus, missugune oli selle investeeringu tootlikkus tervisetulemuste aspektist vaadatuna. Eestis mõõdetakse rahulolu, mis oli 77 protsenti, ja perearsti kättesaadavust, millega olid rahul 74 protsenti. Need aga on lihtsalt protsessi- ja mitte tervisemõõdikud. Meil puudub tervishoius ROI ja ERP ehk investeeringutasuvuse ja ressursiplaneerimise mõõtmine. Ka plaanitavad kvaliteedistandardi arendamise ideed ei lähtu rahvusvahelistest standarditest ega kvaliteedimõõdikutest, vaid on seatud ebamääraseks ülesandeks terviseametile.
Üks ennetatav hospitaliseerimine maksab riigile 2000 kuni 4000 eurot, samas kui ennetav nõustamine koos biomarkerite analüüsiga maksaks vaid 50–100 eurot.
Sotsiaalministeerium rõhutab oma dokumentides, et nimistupõhine süsteem jääb aluseks ja seda põhimõtet ei muudeta. Nimistu aga ei ole lahendanud arstide puudust ega pidurdanud krooniliste haiguste tõusutrendi, esitatud dokumentides on neid puuduseid ka esitletud. Lisaks on sotsiaalministeerium viidatud dokumentides öelnud, et ilma asjakohase seadusemuudatuseta ei ole rahastuse erisusi võimalik õiguspäraselt kehtestada, ent samas ei paku seadusemuudatust rahastuse loogika muutmiseks. Loodan, et rahandusministeerium pöörab sisulist tähelepanu just süsteemi rahastamise loogika aspektidele.
Seega, endiselt kavatsetakse lisakulutusi sellele ebatõhusale süsteemile ega ole suudetud pakkuda tõhusat mudelit – haigusi ennetavat mudelit.
Tänapäeva teadlik patsient, kes kasutab tervisesensoreid ja jälgib oma näitajaid, on süsteemile jäänud märkamatuks või isegi ebamugavaks muutunud. Ometi on informeeritud ja motiveeritud inimene süsteemile kordi odavam. Üks ennetav hospitaliseerimine maksab riigile 2000 kuni 4000 eurot, samas kui ennetav nõustamine koos biomarkerite analüüsiga maksaks vaid 50 kuni 100 eurot – vahe on 25-kordne ja riik praegu ignoreerib seda.
Tehnoloogia- ja struktuurireformi vältimatus
Kui rohkem inimesi on terved ja osaleb igapäevases majanduses, siis vajadus ravi järele väheneb. Biomarkerite ja elustiilinäitude alusel juhitav motiveeriv tervisementorlus pereõe ja tervisementorite tasemel on palju soodsam kui praegune perearstisüsteem. Perearst peaks tegema esmavajalikke protseduure, eeskujuks siinkohal Tõstamaa perearst dr Madis Veskimägi, ja operatiivselt diagnoosima, olemata pelgalt «dispetšer».
Praeguseid tööprotsesse aitaksid olulisel määral vähendada juba kasutusel olevad tehisintellekti- ja masinõppesüsteemid ning uued tarkvarad. Eelnõus esile toodud MEDRE on kujundatud haldusregistriks ja selle arendamine ei lahenda sisulisi puudusi tarkvarade integratsioonis. Nii tervishoiutöötajate riikliku registri MEDRE, tervise infosüsteemi TIS kui ka terviseameti menetlussüsteemi MEIS riiklik arendus läheks maksma miljon ja selle tegemiseks kavatsetakse luua veel viis ametikohta. Tavaliselt aga hilinevad sellised arendused kaks-kolm aastat, olles sisult mujal maailmas arendatavatest maha jäänud.
Raha juurdeandmine samasse vigasesse ja reaktiivsesse mudelisse muudab süsteemi veelgi kallimaks ja ebaefektiivsemaks.
Miks on see kriitika just praegu oluline? Kavandatav eelnõu on esitatud kooskõlastusringile ja selle läbimise tähtajaks on seatud vaid kaks nädalat (sic!) ja seda ilma igasuguse avaliku aruteluta. Seadus jõustuks 2027. aastal ja kujundaks meie esmatasandi süsteemi pikaks ajaks – kui järgmise viie aastaga jõuavad pensionikka ligi pooled praegustest perearstidest. Kroonilisi haigusi põdevate inimeste hulk kasvab, elanikkond vananeb ja iive on 6500 inimese võrra negatiivne aastas.
Struktuurireform on vältimatu. Lihtsalt raha juurdeandmine samasse vigasesse ja reaktiivsesse mudelisse muudab süsteemi veelgi kallimaks ja ebaefektiivsemaks. Uus tervishoiueelnõu ei ravi süsteemi, vaid lihtsalt haldab haigust. Eestis ei ole vaja mitte paremat h a i g u s süsteemi, vaid radikaalset pööret t e r v i s e süsteemi poole.
Meeme Luks, hambaarst, 35 aastat kogemust eraarstina (EKRE)
Allikas: