21.08.2025
Tähelipp valvab “suure vennana” sinimustvalge üle, et too rahvusmeelseid “rumalusi” ei teeks.
Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kui õhukeseks on tegelikult kulunud meie vabadus ja kui sinisilmselt me ise sellele kaasa aitame.
“Eile tähistati taasiseseisvumispäeva. Liiduvabariigi koorekiht sai jälle roosiaias klaase kokku lüüa ja kaamerate-mikrofonide ees vabadusest muljetada.
Ametlik patriootlik narratiiv iseseisvusest ja vabadusest kõlab paraku sedavõrd ülespuhutult ja õõnsalt, et on mõtleva inimese silmis lihtsalt naeruväärne.
Ausalt öeldes pole Eesti riigil niigi palju iseseisvust, et otsustada, kas jätta hukkamata tuhanded sead, kui on leitud üks kahtlane proov. Vahet pole, kas seda nõuab ELi eeskiri või kohalikud tšinovnikud – see näitab, et tegelikult puudub soov olla iseseisev, otsustada asju koha peal, lähtudes tervest mõistusest. Hea meelega poetakse üleliiduliste reeglite taha. See on sügaval veres.
Meie riikliku patriotismi sisu on ühelt poolt truudus nn läänelikele väärtustele, mis näikse seisnevat peamiselt homoseksualismi ja soovahetuse soosimises, ja teisalt venevastasus. Vähemalt see viimane leiab vastukaja ka paljude inimeste hinges.
Lugesin just äsja kellegi kommentaari: „Venemaa on eestlaste meeltes endiselt peavaenlane ja nad on südames Ukrainaga.“ Ja keegi teine küsis: „Kellele on kasulik, et me võimalikult keeruliseks teeme kaitsetööstuse arendamise? Või Ukraina abistamise? Või tiblakiriku keelamise?“
Valitsev režiim mängib osavalt nendel tunnetel. Keelame vene kiriku, kehtestame uued maksud riigikaitse heaks, anname Ukrainale sadu miljoneid (sest Ukraina on eesti rahva südames)! Kuni selleni, et igasugune valitsuse kritiseerimine on kuulutatud kasulikuks Kremlile.
Meil on põhjust oma riikliku iseseisvuse taastamist tähistada üksnes siis, kui me rahvana tahame ka päriselt iseseisvad ja vabad olla. Praegu paistab mulle nii, et Vene võimu naasmise hirmus ollakse nõus loobuma nii iseseisvusest kui vabadusest globalistliku lääne kasuks. Aga et seda varjata, kõmistatakse retoorilist trummi iseseisvuse teemal.
Tõsi, mõni ütleb ka otse välja, et parem olla lääne globalistide kui venelaste sulane – kohtlemine on kultuursem. Aga sel juhul pole ka mõtet 1991. aastal taastatud iseseisvust meenutada. Mis läinud, see läinud, seekord meie endi valikul.”