11.05.2024
Merle Kivest
Viimase kümmekonna aastaga on nutiseadmete kasutamine märgatavalt kasvanud ja need on tunginud ulatuslikult ka laste igapäevaellu. Lasteaiaõpetajad teavad, et vanemas rühmas on nutiseade juba peaaegu kõigil 6–7-aastastel lastel. On vanemaid, kes püüavad neid keelata, teised ei pööra lapse nutiseadmes veedetud ajale mingit tähelepanu.
Vanemad arvavad sageli, et nutiseadmete kasutus mõjutab väikelapsi positiivselt: arendab loogilist mõtlemist, üldist arusaamist maailmast ja selle toimimisest ning arendab eeldusi paremaks õppimiseks. See on osaliselt tõene, kuid teisalt on nutiseadmete sagedase kasutusega seotud mitmed probleemid, mida tuleb endale samuti teadvustada.
Sotsiaaltöötaja näeb
Minu töökogemus laste sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse valdkonnas kinnitab, et järjest enam jõuab rehabilitatsioonile lapsi, kes vajavad tuge, kuna nende kõne ei ole eakohasel tasemel. Teine järjest kasvav mure on mitmesugused käitumishäired. Et mõista põhjuseid, on vaja hinnata olukorda ning saada ülevaade pere ja lapse igapäevase toimimise rutiinist.
Suur osa vanematest on täheldanud kõige enam nutiseadmete mõju just lapse käitumisele, mis on läinud aja jooksul vägivaldseks. Vanemad kinnitavad, et nutiseadmetest nähtud negatiivse sisuga tegelaste jutud ja teod tulevad kaasa teiste lastega suhtlemisse ja mängudesse.
Vestlustes on vanemad välja toonud, et nende lapsel on raske jätta pooleli või lõpetada nutiseadmes olemist, seal mängimist. Laps veedab nutiseadmes järjest mitu tundi ning proovib leida võimalusi, et minna arvutisse või telefoni ka öösel. Olukorras, kui lapsel ei ole võimalust nutiseadet kasutada, ei leia ta endale tegevust, on kergesti ärrituv ja tujukas.
Lapse käitumist uurides on näha, et mida rohkem laps aega nutiseadmes veedab, seda kaugemaks jäävad vanemad, vennad ja õed. Isegi sõpradega ei taheta enam silmast silma kokku saada ning varem toreda ja põnevana tundunud pereüritused muutuvad mõttetuteks ja sunniviisilisteks. Järjest enam on peredes ka mureks, et laps ei soovi tegeleda hobidega, ei taha käia trennis või mõnes ringis.
Lisaks kurdavad vanemad, et lapsel on raske keskenduda koolitööde tegemisele ning sageli on ka lapse hinded halvemaks läinud. Laps ei saa õhtuti hästi uinuda ning hommikuti on raskusi õigel ajal ärkamisega. Ka on lapsed muutunud toidu osas valivaks, ei söö korralikult ega suuda söögilaua ääres rahulikult istuda. Pereliikmete omavahelist suhtlust uurides toob enamik vanematest välja pereliikmete omavahelisi suhtlusprobleeme, ärrituvust, meeleoluhäireid ja ka depressiooni.
Nutisõltuvus laastab
Kogemuse põhjal võin öelda, et enam-vähem sarnane olukorrakirjeldus on korduv väga paljudes peredes, kellega olen töö käigus lähemalt tutvunud ning need vanemate poolt kirjeldatud käitumismustrid viitavad, et lapsel on juba välja kujunenud arvuti- või nutiseadmesõltuvus.
Spetsialisti vaatest julgen oma kogemusele tuginedes kinnitada, et nutiseadmetest tulenevad riskid väikelapse arengule on olemas ja liigne ekraanimeediumite kasutamine mõjub negatiivselt lapse kognitiivsele, sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule. Samuti saab lapse teistest aeglasemat füüsilist ja kõnearengut seostada nutiseadmete liigkasutusega ning sellest vanematega rääkides olen saanud kahtluste kohta kinnitust.
Nutiseadmete tõttu liiguvad lapsed vähem, esineb kahju silmadele, peavalusid ja rühivigu. Kui tehnoloogia asendab reaalset mängukaaslast, siis pidurdub lapse kõneareng. Samuti on kõnearengu tase lapse üldise arengu näitaja ja mahajäämus võib põhjustada edaspidiseid probleeme tähelepanus, mõtlemis- ja õppimisvõimes. Lisaks veedab laps liigselt aega siseruumides ning passiivsus mõjub negatiivselt lapse loomingulisusele.
Samuti väheneb suhtlus pereliikmetega, sageli kaasneb vähesest liikumisest ülekaalulisus ning süveneb sõltuvus nutiseadmest. Kogu eelnev näitab tendentsi pidada nutiseadmete liigtarvitamist tervisele potentsiaalselt ohtlikuks.
Ravi vajab pühendumist
Oma töös olen näinud ja kogenud, kui oluline on rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistide (psühholoog, eripedagoog, sotsiaaltöötaja jt) omavaheline koostöö ja ühine pingutus, et aidata lastel ja vanematel juba harjumuseks kujunenud käitumismustreid muuta. Selleks hindab rehabilitatsioonimeeskond lapse ja pere olukorda ning kirjeldab eesmärgid, mida soovitakse saavutada.
Täpsustusena: lapse arengut vaadeldakse kognitiivsest, sotsiaalsest/emotsionaalsest ja füüsilisest aspektist. Kõik kolm arenguaspekti on omavahel tihedalt seotud.
Kognitiivne areng seostub toimingutega, mida käsitletakse intellektuaalsetena (mõtlemine, tajumine ja probleemide lahendamine). Sotsiaalne areng ilmneb suhtluses teiste inimestega ning emotsionaalne areng puudutab tundeid ja hoiakuid. Füüsiline arenguaspekt on kõigile märgatav, sest muutused on otseselt vaadeldavad ning mõõdetavad.
Hindamisele järgneb kahe- kuni kolmeaastane rehabilitatsiooniteenuste osutamise periood, keskmiselt 6–8 teenustundi kuus, mille käigus spetsialistid õpetavad ja nõustavad lapsi ja nende vanemaid, et ühiselt soovitud eesmärkideni jõuda.
Reeglid peavad olema
Lapsevanemaks olemine on pidev õppimine ja kasvamine koos lapsega. Tihti võib ette tulla olukordi, kus vanemad jätavad kasutamata võimalused oma lapsi õigesti suunata. Tiheda päevakava tõttu ei pruugi meil alati jaguda aega ega energiat laste pidevaks jälgimiseks. Mõnikord võivad nii vanemad kui ka lapsed teadmatusest tegutseda või reageerida viisil, millel võib pikemas perspektiivis olla negatiivne mõju. Siinkohal on hea meelde tuletada, kui olulised on reeglid.
Reeglid on vajalikud igas kodus. Reeglite paika panemine aitab lapsel valida soovitud käitumisviisi ning õppida enesekontrolli, et kasvada vastutustundlikuks täiskasvanuks. Reeglid ja selged piirid aitavad lastel paremini mõista vanema ootusi ja arendavad nende eneseregulatsioonioskusi. Ka nutiseadmete kasutamise reeglid võiks kehtestada kogu perele ja neist ka ühiselt kinni pidada. Laps jäljendab vanema käitumist, seetõttu on oluline jälgida kuidas ja kui sageli ise internetis olete, mida seal teete, millist eeskuju annate.
Digisõltuvuse ennetamiseks võiks kehtida reegel: mida vähem, seda parem, ja pidada meeles, et laps vajab arenguks suhtlemist. Elu on kiire ning sageli tundub, et aega kõige jaoks lihtsalt ei jätku. Siiski on väga oluline, et vanematel õnnestuks veeta aega oma lastega ning vanemate ja laste omavaheline suhtlemine oleks regulaarne. On hea teada, et juba 15 minutit iga päev individuaalset koos olemist ja suhtlemist oma lapsega avaldab tema arengule positiivset mõju.
Väikelapseiga on kõige sobivam aeg õigete harjumuste ja käitumismustrite kujundamiseks. Seetõttu on eriti oluline just koolieelses eas võimaldada lapsele palju koos tegutsemist ja suhtlemist, et luua parim vundament arenguks. Väikesed lapsed eelistavad oma vanemate seltskonda sõprade omale ja selle mittesaamine avaldab negatiivset mõju laste psüühikale. Paljud uuringud on näidanud, et lapsed, kes ei saa vanematega koos veeta piisavalt aega, kannatavad sageli vaimse tervise probleemide all.
Seega, ükskõik kui raske see ka ei tunduks, leidke iga päev aega oma lastega koos olemiseks ja suhtlemiseks. Lapsevanemaks olemine on üks keerulisemaid, kuid samas kõige tasuvamaid rolle, mida elus ette võtta. Täiuslikkus ei ole eesmärk, eesmärk on olla iga päev natuke parem.
Merle Kivest, sotsiaaltöö magister (EKRE)
Artikkel avaldatud Postimehes: