Merry Aart andis EKRE kongressil edasi erakonna maaelutoimkonna tervitused ja soovis kõigile tasakaalukust. “Teame, millised on rünnakud meie vastu, mida lähemale valimised, seda ägedamalt – nii on see olnud ja uskuda, et see muutub, on käesoleval hetkel veel vara. Aga tuleb aeg ja see muutub!” lausus ta, lisades, et ei ole vaja ise tüli kiskuda, aga ei saa ka kõigega nõus olla, tuleb teada, mida sa teed, mis eesmärgil ja millised on tegevused, et eesmärki saavutada. Selleks on vaja mõelda, analüüsida, olla infoväljas.
Merry Aart: “Olen ise näinud, kuidas seadusi tehti, ilma igasuguste mõjuanalüüsideta. Võtame kasvõi nn ühekordsete nõude seadus, tulemuseks ogalised korgid ja laste kriimulised põsed. Või mis maksab laulupeo-järgne nõude kokkukorjamine, sorteerimine, transportimine, pesemine, jne – on see maailmapäästmine?
EKREs on inimesed, kes suudavad mõelda – kasutades sarkasmi, ütleksin, et vahel on nn “poetagustel“ rohkem talupojatarkust kui mitmekordselt kõrgeltharitud liberaalidel.
Meie aeg valitsuses jäi lühikeseks, aga sel ajal tehti mitmeid otsuseid, mis olid kasulikud ühiskonnale – põllu- ja metsameeste tulumaksuvabastus, aktsiiside langetamine või Peipsi kaluritele individuaalkvootide kehtestamine. Ka sellest tekitati kohtuasi – lisaks Kersti Krahtile üritati veel teisigi süüdlaseks nikerdada. Käisin minagi kohtus või oleks õigem öelda, kohtumas kohtus hr Perniga. Selle kohtumise sisu võiks kokku võtta ühe hea kolleegi kunagise ütlemisega, räägid neljas kord – ise juba hakkad aru saama, aga tema ikka ei saa, või ei tahagi. Kalurid olid taotlenud juba 11 aastat oma kvoote, seda taotlesid ka Peipsiäärsed vallad – Pern urgitses ikka, et äkki ikka keegi mõjutas kedagi.
Oluline teema on toidujulgeolek – pole aru saanud, kas see on tagatud või ei ole. Kas on olemas hajutatud säilitamise kohad, kas on toidutootjatega lepingud, kas neile kompenseeritakse toidu säilitamisega seotud kulud? Teame, et toidu varustuskindlus on vaid piima ja teravilja osas, natuke ka veiselihaga, need küll kõnnivad ringi, aga nad on olemas.
Toiduainete käibemaksu alandamine – EKRE on ettepaneku korduvalt teinud, kordagi ei ole sobinud. Kas käibemaksu alandada ainult Eestis kasvatatud toiduainetel või ka Poolast toodud, Poola riigi poolt doteeritud toiduainetel, peale sotsiaaldemokraatide ettepanekut on sellest raske aru saada. Meie analüütikud ütlevad, et tarbijat see väga ei puuduta – aga Lätis tõi see kaasa marja- ja puuvilja tootmise legaliseerimise, tootjatele jäi rohkem raha kätte palkadeks ja investeeringuteks – kõik see tõi riigieelarvesse rohkem raha.
Tahaks rääkida looduse hoidmisest – üks asi on olla looduse kaitsja kolmanda korruse rõdult, teine asi olla looduse hoidja keset loodust.
Mets kütab meil ühiskonnas kirgi – räägime püsimetsandusest, aga kas anname aru, et selle tagab majandatav mets, st ka uuendus- ja harvendusraie? Usaldame metsateadlasi. Kui me ei majanda, siis ühel hetkel ei ole meil selle metsaga midagi peale hakata, peale nn „elurikkuse“.
Hinge peal on loomade hoidmine nö loomade heaolu. Tahaks küsida, kas koer lapse kärus, topitud riidesse ja lusikaga putru suhu toppides ikka on õnnelik (nähtud Haapsalu kohvikus).
Kas huntide kaitse sel moel nagu see meil on – ikka on õigustatud? Kes kaitseb huntide ohvreid?
Kas haneliste panus kevadisel teraviljapõllul „toidujulgeolekusse“ on õilis samm – kas nende heidutamiseks piisab kuldtähtedega plakatist põllu servas? Meie eesmärk peab olema toidujulgeoleku tagamine ja maapiirkondade elujõu säilimine.
Teemasid on väga palju, toimkonnas on keeruline langetada otsuseid, millised teemad on hetkel primaarsed. Sellega me tegeleme ja püüame anda endast parima. Tänud toimkonna liikmetele, ei ole lihtne, aga kui kokku saame, silm särab ja lähme ikka edasi!”
Merry Aart, EKRE maaelutoimkond