18.04.2022
Merry Aart
Esmaspäeval tegi maaeluminister Kruuse Riigikogus 2022. aasta ettekandee riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035” elluviimisest (Eesti toidu- ja maaelupoliitika väljakutsed muutuvas majandus- ja julgeolekukeskkonnas), mille järel võttis sõna ka EKRE saadik ja Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees Merry Aart.
“Kõigepealt räägiksin ÜPP strateegiakavast, see on dokument, mis peab olema valmis selle aasta lõpuks. Nii ainult saame hakata seda rakendama aastal 2023 ja saame hakata avama uue perioodi meetmeid. Ja neid meetmeid on tootjatele väga vaja. Oleks ebaaus, kui ei tunnustaks strateegiakava ettevalmistajaid, Euroopa Komisjoniga läbirääkijaid, sihtgruppe, keda on kaasatud ja kes oma seisukohad on avaldanud. On iseküsimus, kui palju nendega on arvestatud või mitte arvestatud. Eks see ongi nii, et mitte kunagi ei ole olukorda, kus kõik sihtgrupid oleksid enda osaga rahul. Mina sellist olukorda ei mäleta.
Selle dokumendi läbirääkimistel näen ma siiski soovi kaitsta Eesti seisukohti. Eks näis, kuidas see õnnestub, aga see on tänuväärne. Ega meil millegi üle väga rõõmustada ei ole. Eesti põllumeeste toetused on ikka kõige madalamad Euroopas, koos Lätiga, toimub ümberjagamine suurematelt väiksematele, pisut võidavad mahedad, pisut võidavad lihaveisekasvatajad, eriti, kellel on seos poollooduslike kooslustega. Kaotajad on suured piimakarja‑ ja teraviljatootjad. Loomulikult sõltub nendest endist, kuidas nad teisi meetmeid suudavad kasutada.
Põllumeestel on hetkel väga keerulised ajad. Sisendite hinnad on tõusnud kolm kuni neli korda, toodangu müügihind on tõusnud kuni kaks korda. Päris paljud põllumehed, eriti seakasvatuses, juba lõpetavad või kaaluvad väga tõsiselt lõpetamist. Lõpmatuseni ei ole võimalik tootmisele peale maksta. Juba päris mitmed aastad tulevad põllumehed toime vaid tänu toetustele. Mida keerulisem on majanduslik olukord, seda selgem on, et riigil on vaja nii väikeseid, keskmisi kui ka suuremaid põllumajandustootjaid.
Me peame suutma ette näha riske. Need loomakasvatajad, kes toodavad ise sööta, elavad selle kriisi üle. Need, kes ise ei tooda, on väga keerulises olukorras. Siin peab appi tulema riik, kui soovime, et ka peale kriisi meil loomakasvatus oleks alles – vähemalt põhikarja osas, kui mitte rohkem.
Olen sellele tähelepanu ka varem juhtinud, aga tahaksin veel kord tulla selle juurde, et looduse kaitsmine ja talupojatarkus on omavahel väga tihedalt seotud. Kõige parem looduse hoidja on põllupidaja ja metsaomanik. Temal on vastutus anda heas korras maa üle järeltulevatele põlvedele toidu tootmiseks. Me peame omanikku usaldama, kui soovime, et meie toidujulgeolek oleks tagatud.
Hetkel on väga palju juttu olnud kormoranidest. Mina käisin oma lastega Võrtsjärvel Tondisaarel loodust imetlemas ja piknikku pidamas. Nüüd on Tondisaar kormoranide poolt nii ära reostatud, et isegi kohalikud sõidavad kauges kaares sellest saarest mööda. Sinna jõuavad isegi Matsalu kormoranid, kes Võrtsjärve kalu naudivad. Mida nad siis veel mere ääres teevad?
Kas keegi siin saalis kujutab ette, milline on hind hanekahjude osas põldudel? Mitmed põllumehed on sunnitud teraviljapõllud uuesti üles kündma ja külvama suvivilja juba külvatud põllule. Terved pered käivad ja plaksutavad, tervitavad kolm nädalat sisuliselt 24 tundi ööpäevas hanelisi oma põldudel. Ei tasu siin rääkida eriti kompenseerimisest, see on nii murdosa nendest tegelikest kuludest. See on väga väike osa, parem kui ilma, aga väga väike osa.
Juba eelmise aasta kevadest pidi Keskkonnaamet välja töötama metoodika, mis tegelikult peletaks linde ja säilitaks põllukultuure. Kahjuks unustati kokku leppimata aastaarv, millal see metoodika peab valmis olema. Minule teadaolevalt valmistatakse seda ikka veel ette. Võimalik, et aastaks 2025 selline metoodika valmis saab ja ma väga loodan, et siis ta arvestab ka tootjate vajaduste arvestamisega. Ka see on oluline toidutootmisele.
Kui tahame, et meil jätkuks toitu, et toidujulgeolek oleks tagatud nii headel aegadel kui ka kriiside ajal, tuleb meil kõigil, kaasa arvatud erinevad ministeeriumid, erinevad ametnikud, teha koostööd – teha koostööd tulemust silmas pidades. Veel tahaksin öelda, et meil võib olla palju tarku dokumente. Kui me ei näe erinevate tegevuste ja otsuste seoseid, kuidas jõuda tulemuseni, siis me sinna ka ei jõua. Meil võib olla roheülemineku teekaart, aga kui paneme needsamad päikesepaneelid näiteks keset kõige paremat põldu, eriti kui nad veel ka ühendust ei saa võrguga, siis kas see aitab kaasa toidujulgeolekule? Või paneme need päikesepaneelid kuskile katusele või kuskile sellisesse kohta, kus ei ole viljakat põllumulda?
Praegune sõjaolukord Euroopas sunnib meid mõtlema väga tõsiselt, mida me teeme, mis eesmärgil teeme ja kuidas teeme. Ja ma ei saa ütlemata jätta, et meil on vaja tarka ja mõtestatud põllumajanduslikku nõuandeteenistust. Nõuandeteenistus on see, mis aitab kõiki tegevusi õiges suunas juhtida, on põllumeestele toeks, toob vajadused seaduseloojateni ja ka põllumajandusteaduseni. Koostööd, koosmõju on vaja teha, aga see on teine teema ja see vajab eraldi ettekannet.”