12.01.2020
Mets on nii eestlase rikkus kui ka silmarõõm.
Kolumnist Karl Olaf Rääk tuletab meelde, et eestlastel on vanasõna “kirik keset küla”, mis tähendab mõistliku kompromissi ehk kesktee otsimist.
“Sama kõnekäändu sobib kasutada metsa kohta, mille kohta avaldatud arvamused on lepitamatult laiali jooksnud. Seisukohad on kas ühes või teises äärmuses nagu kinni kiilunud pendel.
Kui “puukallistaja” meelest ei tohi taimede küljes enam oksaraagugi painutada, siis “harvesterikallistaja” arust peaks ka harjavarre mõõtu puu maha niitma ja müüki paiskama, enne kui see ära mädaneb ja suurt rahalist kahju põhjustades küljeli kukub.
Ühed teadlased leiavad, et metsa on meil ülemäära palju ja tuleks veel rohkem raiuda, teised raiuvad vastu, et metsatööstuse mahtusid tuleks kordades langetada, et meil paarikümne aasta pärast üldse mingit metsa oleks.
Diskussioonide häda on selles, et iga väljaöeldud mõtet võetakse kui viimase instantsi tõde. Kui raiuda, siis lagedaks. Kui säästa, siis täiega. Säästmise jutu peale kujutab metsaomanik ette, kuidas ta metsast pennigi tulu ei teeni, küll aga peab maamaksu maksma. Üleküpsenud kujutlusvõimega loodusekaitsja näeb aga vaimusilmas, kuidas üks puu veel langetada ja Eestimaal laiub tehiskõrb, kus kõle tuul ajab okkailisi veerpõõsaid taga.
Tõde, nagu tavaliselt, asub kahe äärmuse vahel. Võibolla on aeg välja kaevata eestlaslik talupojatarkus ehk siis mõistlik majandamine. Eesti taluperemees ei olnud mingi puukallistaja ega linnukese hingetohter. Maamees oli pragmaatik, kes võttis metsast täpselt nii palju kui vaja, arvestades alati, et metsa peab jätkuma nii temale kui ka järgnevatele põlvedele kasutamiseks. Ei vähem ega rohkem. Kasutamine ja säästmine olid tasakaalus.
Talumehel oli nii palju arukest, et ta ei hakanud endale valetama. Ei öelnud, et kae, mul siin puid na väheks jäänud. Aga pole hullu, nimetame vana kapsapõllu metsamaaks ümber ja siis võib rahumeeli edasi saagida, sest metsamaad on rohkem kui kunagi varem.
Mida siis tegema peaks? Arvan, et harvesteride undamise saatel toimuvate emotsioonaalsete sõnalahingute asemel võiks põhimõttelistes küsimustes kokku leppida.
Näiteks teadvustada, et peale puidu kui tooraine on puudel teisigi väärtusi. Mets on ökosüsteem, mis stabiliseerib temperatuuri, pidurdab tuuli, hoiab niiskustaset ja palju muud. Metsal on emotsionaalne ja hingeline väärtus, eriti eestlase kui ürgse metsarahva jaoks.
Paika võiks panna mõned kindlad reeglid, näiteks nii elementaarne asi nagu liigirikkust säilitav raierahu. Jah, kohe öeldakse, et harvesteri liisingud tulevad igakuiselt maksta ja see paar linnupoega ees või taga. Samas, põllumehed liisivad kombaine, mis ei ole samuti odav lõbu, ja saavad kalleid masinamürakaid kasutada vaid saagilõikuse nädalatel. Kuidas? Asi pole liisingus, vaid harjumuses.
Raiepiirkondade määramisel võiks kuulata biolooge ja looduseuurijaid. Tark oleks säilitada loomade loomulikud asualad ja käigurajad. Et neil oleks ruumi elada ja liikuda, ilma et peaks lähema asula keskväljakul kiiremaid ringe tegema.
Me reklaamime üle ilma enda innovatiivust. Ehk saaksime oma teadlaste potentsiaali kasutades luua rakendused, mis suudavad teatud metsatuka või üksiku puu väärtuse objektiivselt välja arvutada, arvestades nii puidu hinda kui teisi, mitte vähem tähtsaid tegureid?
Järgminena võiks austada puude kui elukeskkonna kujundajate rolli. Elamute ja asulate ümber võiks olla kindel tsoon, millest ei tohi puid maha võtta ühegi omandivormi puhul, välja arvatud juhul, kui sealsed elanikud seda ise nõuavad. Jah, kindlasti on selliste küsimuste puhul vaidlemist ja arusaamatusi, kuid ära jääks juhtumid, kus enda teada looduskaunisse kohta elama asunud inimesed avastavad ühel hetkel, et endise hubase kodukoha asemel on tuuline lagendik, kus turritavad meetrikõrgused kännud ja maapind on segi pööratud nagu peale tankilahingut.
Metsa ja puid hinnatakse praegu ainult tooraine allikana. Võrrandist jääb välja puude kasutegur muus osas, mis on samuti rahaliselt hinnatav.
Tooks järgnevalt selles osas mõned näited.
Üks vahtrapuu (USA i-Tree andmetel) saab 20 aasta jooksul hakkama järgmisega:
*eraldab õhust 1,4 tonni süsinikdioksiidi (kurikuulus CO2),
*säästab 570 kWh elektri- ja 5 miljonit kilokalorit soojusenerigat temperatuuri stabiliseerimise kaudu,
*püüab kinni 122,7 tuhat liitrit vihmavett,
*hoiab ära 21,8 tuhande liitri vee välja auramise maapinnast,
*filtreerib meie hingatavast õhust välja 7,8 kilogrammi gaase, nagu osoon, lämmastik- ning vääveldioksiid.
India teadlaste tehtud arvutused näitavad, et puu kui tooraine hind moodustab vaid 0,3% vabalt kasvava puu summaarsest rahasse arvutatavast kasust.
Öeldakse, et tark õpib võõrastest vigadest. Ehk oleks ka meil arukas mõelda selle üle, kus paikneb see piir, kus pikaajaline miinus lühiajalise plussi üles kaalub. Õnnetuid näiteid riikidest, kus metsad majanduse nimel hävitati, on omajagu.
Kainelt peaks arvestama ka seda, kuhu puidu müügist saadud raha kulub. Kui palju läheb metsatööstuse ülalpidamisele, kui palju läheb pankadele laenude ja liisingutena, kui palju on reaalseid töökohti ja maksutulu riigile. Milline on selle äri tegelik kasutegur ühiskonna seisukohast vaadates?
Millised on alternatiivid? Ehk toob metsa näitamine neile, kes omad metsad juba hävitanud, rohkem sisse kui tooraine müümine? Turismi kogutulu on suurem kui metsatööstuse oma. EAS uus juht kinnitab, et meil on probleem – muinasjutuliste ürgmetsade reklaamiga siia meelitatud turist on väga pettunud, kui leiab eest hoopis maalilised raielangid.
Lõpetuseks kutsuksin kõiki üles emotsionaalse sõnasõja asemel otsima lahendust konservatiivide kombel, nii et võimalikult hästi oleks säilitatud nii mets kui ka liigirikkus, samas säilitades mõistlikus mahus majandamise.
Ja iseendale valetamine tuleks esimese asjana ära lõpetada. Mets on konkreetne nähtus, see ei teki ega kao vastavalt kellegi ettekujutusele. Isegi voldikud ega parimat sorti reklaamtekst ei muuda reaalsust.”