28.04.2023
Maakool
Tänases Eestis lähevad sõnad ja teod üha enam lahku, seda nii eesti keele ja kultuuri hoidmise kui ka maaelu ja koolide osas.
Keskkonnaameti ja OÜ Tammik Film koostöös valmis 2020. aastal film “Matsalu rahvuspargi peidetud väärtused”, milles kõlavad koos jooksva pildiga sõnad: “Rahvuspargis asub Metsküla algkool. Koos mängitakse, musitseeritakse, tantsitakse ja lauldakse imeilusates kohalikes rahvariietes. Lihula lilltikandiga mustrid on saanud inspiratsiooni Matsalu liigirikastelt niitudelt. /…/ Siinne rahvas elab lootuses, et siinne maastik ja kohalikud kombed kestavad veel kaua.”
See oli alles mõne aasta eest. Nüüd kirjutab ERR: “Lääneranna vallavolikogu otsustas reedesel istungil kärpida kohalikku koolivõrku: selleks suletakse Lõpe ja Metsküla kool”. (24. märts)
Ja ongi kõik: alles andis dokkfilm teada, millised väärtused peituvad Läänerannas, kus ühe kooli katuse all hoitakse rahvakultuuri elus, ja nüüd otsustas vallavalitsus selle kooli sulgeda. Pole veel teada, mis seal edasi toimuma hakkab, aga kogemused ütlevad, et kui kool pannakse kinni, kaob aegamööda ka kõik muu, noored pered lahkuvad ja hääbub ka rahvakultuur.
See on nii tänase Eesti moodi: propagandafilmid räägivad sellest, kui õndsat elu me elame, meediauudised aga sellest, kuidas kõik koomale tõmmatakse.
Keda süüdistada? Kõigepealt riiklikku poliitikat, mis pole 32 taasiseseisvusaasta jooksul peaaegu kunagi olnud regionaalse alalhoidlikkusega, maaelu kaitsev, vaid alati pealinna-keskne. Praegune räägitakse Lääneranna koolide sulgemise taustal uusasunduste jätkuvast ehitamisest Tallinna lähiümbrusesse. Kui pealinnast on saanud pidevalt töötav vaakumpump, siis ääremaad ei saagi ellu jääda.
Teine mure on mentaliteet: iga asja ainus mõõdupuu on raha. Kui miski ära ei tasu, maha! Kellegi ei tule pähegi hoida midagi väärtuse nimel ja tuleviku jaoks. Pole siis ime, kui ka vallavõimud, kes peaksid kohaliku elu poolt olema, kõiki ainult läbi rullikeeratud eurodepaki näevad.
Riik on kohalikud omavalitsused hooletusse jätnud. Raha neile piisavalt ei anta, kuid kohustusi aina delegeeritakse juurde. Valitsuse sigaduste eest pannakse vastutama jällegi linnad ja vallad, nagu kavandatava maamaksu tõusu puhul, kus see jäetakse tühjaks imetud valdadele ellu viimiseks, seega pannakse nad ka rahva ees vastutama ja tema viha enda kandma võtma.
Rahvuslik Eesti hääbub, sest iga päev kaob midagi, mis meid eestlasteks teeb. Nagu Metsküla kool. Selle asemel põleb tohutu suur virvatuleke, multikultuurne pealinn Tallinn, täis võõraid rahvaid ja keeli. Eesti hävitatakse tühjade südamete ja kindlate kätega ja pole teada, kas pastlad ja kannelgi enam meile jäetakse.
Jüri Kukk