Eesti praegune vasakliberaalne võimukoalitsioon on aastaid ajanud revolutsioonipoliitikat, kus arengu sildi all aetakse täis vanad kaevud, samas kui uute asukohtagi pole veel valmis vaadatud.
Peaminister Kristen Michal teatas reedel Reformierakonna volikogul, et erakond võtab enda südameasjaks poliitiliste kõigevastaste plaani rikkumise.
Selle peale kirjutatakse sotsiaalmeedias: “Selliseid, kes kõigele on vastu, selliseid pole olemas. Vastu ollakse põhiliselt ülbusele ja rumalale käitumisele ning enesekriitika puudumisele.”
See on “kümnesse” ütlemine: vastu ollakse teerullipoliitikale, mis surub kogu riigile ja ühiskonnale kaela kitsa kliki nägemuse tulevikust, andmata teisitimõtlejatele isegi sõna. Olgu need tuulikud, fosforiidikaevandused, Rail Baltic või Nursipalu laiendus, mitte kuskil ei kuulatud teist poolt, vaid kehtestati karmi käega oma tahtmine – muidugi viib see kõik selleni, et vastu ollakse kõigele, mida üks petturpartei välja pakub.
Michali enda Reformierakond on just kõigepooldaja olnud, võttes vastu kõik, mida peale surutakse: liberaalsed “uusväärtused” koos sooideoloogiaga, Euroopa Liidu föderaliseerimise, massimigratsiooni ja sealtkaudu venestamise, laastava kliimavõitluse, millest muu maailm on hakanud taanduma jne.
Konservatiivid seejuures pole kõige vastu, vaid nad tahavad säilitada kõike, mis on säilitamist väärt. Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poliitika aluseks aga on olnud progressivism, kõige lammutamine, et ehitada sinna uus, mida pole veel olemaski (eriti just “puhta energia” raames).
Seejuures on Michali võimukamp ka piisavalt rumal, et mitte märgata, kuidas USA muutunud poliitika muudab kogu maailma ja pimesi vana teed tormav “orava-Eesti” võib tupikusse jõuda.
Uued Uudised