17.07.2020
Ajaloo paradoks – tundub, et mingi väärastunud osa inimkonnast on hakanud kartma Looduse kinnitatud mehe ja naise liidu seadustamist. Pilt on illustratiivne.
ERR-is palub Indrek Kiisler jätta “kodurahu huvides abielureferendum ära” – ainult et ta haugub vale puu all.
“Nii rahval kui ka valitsusel ja poliitikutel on lähiaastatel terve hulk muid muresid ja sisulisi küsimusi, mida lahendada, selle asemel, et korraldada abieluranna defineerimise näidislahingut,” väidab Kiisler. Sisuliselt tähendab see kooseluseaduse ümber käiva võitluse edasilükkamist – ehk lootuses, et homoseksualismi jaoks tulevad kunagi paremad ajad?
Indrek Kiisler kirjeldab 2014. aastal toimunut, üritades seda enda sõnutsi neutraalselt vaadata, kuid ei tee seda teps mitte. Esiteks toob ta mängu sotsiaalmeedia, kus “järsku said kõik inimesed ise arvata, kaasa rääkida ja üsna varsti ka avalikult sõimata ja verbaalselt haavata”.
Seega paneb Kiisler põhirõhu “halbadele inimestele”, mitte aga taustale – näiteks sellele, kui räigelt suruti kooseluseadus Riigikogus läbi.
“Teisalt oli ühiskond liikunud mitu aastakümmet liberaalsuse suunas, ja iga pendel saavutab enne tagasikukkumist oma kõrgpunkti. Vaikselt ja kindlalt kasvas rahulolematus arusaamatute ja harjumatute kommete ja tavadega, mis tulid meile põhiliselt liberaalsetest Lääneriikidest. Samadest Lääneriikidest imbus sisse ka ultrakonservatiivne võitlev maailmavaade, mis lisas vastaseisule organiseeritud tulisust,” kirjutab Kiisler.
Tema kirjelduse esimene osa on õige – liberaalsetest lääneriikidest sadas järsku kaela laviin uusi “euroopalikke väärtusi”, mis nüüd sooneutraalsuse, sugude olemasolu mittetunnistamise, erinevate seksuaalsete suundumuste esilekerkimise ja muu taolise näol traditsioonilist ühiskonda lammutavad.
Ajada vastupanu sellele hullusele “ultrakonservatiivse võitleva maailmavaate” kaela on selge vassimine – õigus on pigem neil, kes ütlevad, et mehe ja naise suhte kui eluandja normaalsus oli ühiskonnas sedavõrd loomulik, et seda polnud kunagi vaja olnud kaitsta. Järsku väljailmunud ideoloogia, mis kergitas homoseksuaalsuse tähesärasse, oli inimestele lihtsalt liig.
Kiisleril on õigus, et praegu on patiseis ja mõlemad pooled ootavad lahingukäsku – aga selle edasilükkamine ainult pikendab kaevikusõda. Pealegi on võitlus marksismi kalduva liberalismi ja traditsioone hoidva konservatismi vahel käimas kogu maailmas, vaherahu pikendamine ei muuda midagi.
“Ma ei taha võtta positsiooni, kas Eesti vajab kooseluseadust või abielluda võiksid ka samasoolised inimesed. /…/ Aga mulle ei meeldi valitsusliidu plaan panna rahavahääletusele ettepanek, et abielu on vaid mehe ja naise vaheline liit. See on lihtsalt poliitiline mürgikarikas, millest pritsitakse meie avalikku ruumi terve järgmise suve ja sügise. Mürgikarikast ammutavad endale abipisaraid nii pooldajad kui vastased.”
Võib-olla on see mingil määral tõesti mürgikarikas (mille täitsid vasakliberaalid), aga Kiisler unustab oma multikalikus soovis “ребята давайте жить дружно” selle, et tegu on maailmavaatelise küsimusega. Seda ei saa lahendada sellest mitterääkimisega. Pigem antakse sellega geiagendale aega edasiimbumiseks – kogu selle suunitluse taktika seisnebki ühiskonna harjutamises nende elulaadiga, kuni see omaks võetakse, ja kindlad vastuseisjad ühiskonna toel elimineerida saab.
Kiisler paneb rõhku sellele, et rahvahääletus korraldatakse samal ajal kohalike volikogude valimisega ja polevat vaja seda keerukaks ajada. See, et EKRE soovib hääletust ja valimisi kokku viia, oli ammu teada, ja mida lähemale see aeg tuleb, seda rohkem ujuvad välja seda vaidlustavad kiislerid. Ilmselt kardetakse tulemust, mida see hääletus võib anda.
On ju veelgi üks “võit”, mida sellega loodetakse saavutada – kuna koalitsioon ei soovinud võtta suunda kooseluseaduse tühistamisele, mis oli EKRE sooviks, sai kompromissina paika pandud just see variant, rahvahääletus kohalike volikogude valimistega koos. Kui see nüüd ära jäetakse, saab rahvuskonservatiividele veel ühe hoobi anda – näe, nad ei suuda oma valimislubadusi täita.
Seda tunnistab ka Kiisleri öeldud lause “See on koht, kus nii Keskerakond kui Isamaa saavad selja sirgeks lüüa.” Mis mõttes? Koalitsioonilepet eirates?
Ja nagu näha, on EKRE ja tema valijate seisukoht Kiislerile ümmargune null. Seega ei maksa “palun” Kiisleri jutus suurt midagi, see on kalkuleeritud soov.