Mida on Eestis eesti keele õpetamisel tehtud 32 aastat?

Alljärgnev uudis ei ole küsimusi tekitav mitte sedavõrd Narva probleemide tõttu kuivõrd olemuslikult: peaaegu 33 aasta pärast taasiseseisvumist on Eestis teravalt päevakorral eesti keele õpetamine ja õpetajate puudus. Mida on teinud kõik senised valitsused, et riigikeelt õpitaks, austataks ja räägitaks?

BNS vahendab: “Narva: puudu on kümned piisava eesti keel oskusega haridustöötajad” ehk “Narva linnavalitsus kirjeldas neljapäeval haridus- ja teadusministeeriumile saadetud pöördumises tegelikku olukorda linna haridusasutustes ja valmisolekut viia ellu eestikeelsele õppele ülemineku kava, märkides muuhulgas, et vaatamata pingutustele on jätkluvalt puudu kümned piisava keeleoskusega haridustöötajad.”

Viimased 20 aastat on ilmselt püütud kõigest hingest ja huultelt lugedes täita Brüsseli käsulaudades nõutut, nii et oma riigi jaoks pole aega ja tahtmist olnud. Veel hullem, asjad on üldse käest lastud, sest riiki on lisandunud tohutu mass võõraid, kellele pole eesti keelt vaja, kes saavad selletagi hakkama ja kes ei tahagi riigikeelt õppida. Demograafiline olukord on käest lastud ja kõike seda parandada suudab vaid rahvuslik valitsus.

Liberaalid ja vasakpoolsed teevad ainult näo, et nad tahavad riigi eesti keelele üle viia. Kõigepealt, see ei seondu enam kuidagi nende “avatuse” ja “mitmekesisusega”. Seetõttu paisatakse avalikkuse ette asendustegevusi, mis kuidagi olukorda ei paranda, eriti kui haridusministriks on Kristina “Eestlastele pastlad ja kannel” Kallas. Riiklik poliitika on praegu venestamine, internatsionaliseerimine ja multikultuurseks muutmine.

Eesti vajab rahvuslikku valitsust, kes suudab ehk veel midagi kokku lappida.

Uued Uudised