Mida paganat teevad Eesti kaitseväelased mäslevas Malis?

Riigipööre ja valitsuse kukutamine, pikka aega kestnud poliitilised rahutused ja vägivald, kodusõda tuareegi vähemuse ja islamistidega – selline on tänane Mali, ja mis huvisid on seal kaitsta Eestil?

Kelle huve kaitstakse riigis, millel pole enam seaduslikku valitsust ja kui see veel oli, siis sai ta rahva poolt tugeva vastuseisu osaliseks?

Mali mässavad sõdurid võtsid teisipäeval kinni president Ibrahim Boubacar Keïta ja peaminister Boubou Cissé.

Mali president Ibrahim Boubacar Keïta tegi mõned tunnid pärast mässavate sõdurite poolt vangistamist riiklikus telekanalis avalduse tagasiastumise kohta.

Sõdurid võtsid teisipäeval kinni president Keïta, peaminister Boubou Cissé ja mõned teised valitsuse liikmed.
Keïta teatas valitsuse ja rahvusassamblee laialisaatmisest.

Kaitseminister Jüri Luik ütles kolmapäeva hommikul, et sõjalise riigipöörde teinud Malis viibivad Eesti kaitseväelased on ohutult oma baasides. Minister lisas, et riigis on 77 Eesti kaitseväelast, kes on kaasatud kolme erinevasse missiooni.

“Rahvusvahelised jõud on Malis konkurentsitult kõige võimsam sõjaline jõud, nii et selles mõttes suudavad nad loomulikult tagada iseenda julgeolekut,” ütles Luik.

Oma julgeolekut suudavad nad tagada küll, aga miks on Eesti kaitseväelased riigis, mis ei saa iseendaga hakkama ja on haaratud sügavast poliitilisest kriisist (peale olulise sõjalise väljaõppe)?

Luik lisas, et rahvusvaheline üldsus on riigipöörde hukka mõistnud ning sarnased sündmused toimusid ka 2012. aastal, mil sõjavägi võimu haaras. Samas ei toimunud riigipööre Luige sõnul rahva tahte vastaselt, sest meelsus presidendi ja valitsuse osas on kohalike seas olnud juba pikemat aega negatiivne.

Barkhane missioon on läbi kukkumas, sest nii palju teateid vägivallast Malis, Nigeris, Burkina Fasos, Mauritanias ja teistes piirkonna riikides pole välisuudistes varem olnud. Kuigi väidetakse, et rahvusvahelised väed aitavad massimigratsiooni ja inimkaubandust pidurdada, on see hoopis hoogustunud, sest inimesed põgenevad laieneva sõja eest.

Üha enam hakkab asi sarnanema diiliga – Eesti Prantsusmaa koloniaalhuvide eest (maavarade poolest rikas piirkond on traditsiooniline Pariisi mõjuala), vastustasuna Prantsuse lennukid Eesti taevas (hetkel need ongi siin).

NATO-siseselt peaks üksteist kaitstama niigi, sest sõjaline ühendus on mõeldud liikmesriikide territooriumi kaitseks välisvaenlase (eelkõige Venemaa) eest. Eesti ei peaks tegema “lisatööd” Malis, et Macron meid kaitseks.

Igastahes on olukord Malis juba sedavõrd segane, et saab julgelt küsida – keda või mida Eesti kaitseväelased Malis konkreetselt kaitsevad?