22.10.2019
Viimasel ajal on fookuses LGBT+ ehk seksuaalvähemuste teema, mis pole nii aktuaalne olnud kooseluseaduse vastuvõtmise ajast alates. See teema on tuule tiibadesse saanud järjekordse Festehearti filmifestivali valguses esile tõusnud LGBT Ühingu riikliku rahastamise küsimuses.
Kuigi, nagu nimigi ütleb, ollakse vähemuses, on homopropaganda viljakas, sest sihikindlalt manipuleeritakse avalikkusega ja provotseeritakse nende vastaseid. Seda kõike sallivuse nupule vajutades ja muuhulgas ka välismaiste mõttekaaslaste toel.
Sageli iseloomustab seda süsteemset tegevust rõhumine nende tagakiusamisele, ebavõrdsele kohtlemisele jne. On näha, et nad tahavad üha rohkem ühiskonnas kaasa rääkida, kuid nad on selleks veel liiga arad.
Sellises kaitseasendis olles käitutaksegi ise ründavalt. Kui kusagil on mingi poolavalik üritus, kõõritatakse kilavate silmadega aknal või uksepiida taga, et näha, kes nende kombel ei mõtle, kes kohale on tulnud ja keda tõrjuda.
Kui LGBT rahva kohta on kusagil sotsiaalmeedias üles riputatud mingi jutt või pilt, mis neid kuidagigi riivab, kaevatakse kohe edasi ning see võetakse näiteks Facebooki poolt vihakõnet sisaldavatele elementidele viidates maha. Kuigi midagi sellist ei pruugi seal olla.
Näiteks on ennekuulmatu, et ühe festivali nõutud summas rahastamata jätmise pärast antakse kohalik omavalitsus kohtusse. Aga just nii see oli Rakveres. Kuigi linn eraldas küsitud 1500 euro asemel 300 eurot, oli see piisav põhjus end taas tagakiusatavana tunda. Olenemata sellest, et on kümneid ja kümneid organisatsioone, kes ei saa mingit toetust ja lepivad oma saatusega. Homoseksuaalid on saanud jala ka kiriku ukse vahele, kuigi nende tegevus ei vasta kuidagi kristlikele väärtustele.
Üldjoontes käitub LGBT rahvas nagu koolikiusatav laps, kes tahab ka olla sama suur kui kamba tugevaimad, aga ei ole. Olematu jõu kompenseeribki ta kaugemate sõprade toetuse, seaduste pähetuupimisega ning eelpoolnimetatud provokatsioonide ja manipulatsioonidega.
Kogu see jaburdus taandub lõpuks sellele, et nõudes justkui võrdsust teiste ühiskonnagruppidega, ollakse hoopis eelisolukorras, kus nad saavad sageli erikohtlemise osaliseks ning nende normaalsusest kõrvale kaldumine või võiks lausa öelda, et hobi ja elustiil varjutab palju tõsisemad probleemid, millelt nad tähelepanu sujuvalt eemale tõmbavad.
Kokkuvõttes näib LGBT inimeste suur probleem olevat mitte ühiskonna heakskiit, vaid raha. Sest iga nende sissekanne lõpeb arveldusarve numbriga ja üleskutsega neid toetada.
Suur paanika ongi tekkinud nüüd, kui on algatatud petitsioon neilt riikliku toetuse äravõtmiseks, mida nimetatakse inimõiguste äravõtmiseks. Seega, raha = inimõigus?
Eesti LGBT Ühing on aastatel 2011-2019 saanud oma põhirahastuse Hasartmängumaksu Nõukogust, kust seaduses pole siiski rahastatavate hulgas vähemused eraldi välja toodud. Palka makstakse töötajatele: tegevjuhile, juristile/huvikaitseeksperdile, kommunikatsioonijuhile, kogukonnakoordinaatorile, finantsistile, psühholoogilisele nõustajale, assistendile.
Ise nad arvavad, et teevad tööd, mis on riigi silmis vajalik. Toodud näited ei ole pehmelt öeldes tõsiseltvõetavad.
Inimõiguste Keskus on seitsme aasta jooksul läbi viinud neli avaliku arvamuse uuringut LGBT õiguste teemadel.
2019. aasta uuring näitab, et Eesti elanike suhtumine lesbidesse ja geidesse pole kahe aasta taguse ajaga oluliselt muutunud. Üle poole vastanutest peavad endiselt homoseksuaalsust täiesti või pigem vastuvõetamatuks. Samasooliste abielude vastu on 51 protsenti vastajatest. Inimeste osakaal, keda ei häiri kui avalikkuses õrnutsevad samast soost paarid, jääb meespaari puhul alla veerandi ja kahe naise puhul alla kolmandiku.
Seega on Eestis selles küsimuses päris lõhki ning surve, mida seksuaalvähemused kõikvõimalikest kanalitest ühiskonnale peale suruvad, on vastutustundetud.