Mida tähendab totaalne jälgimisühiskond tavalise inimese jaoks?

Mõnigi korralik inimene ütleb, et las nad seal jälgivad, minul kui seadusekuulekal kodanikul ei ole midagi karta. See on ju tore, kui kurjategijaid paremini tabada õnnestub.

Taoliselt arutlejal on mõneti õigus. Ideaalses ühiskonnas peaks tõesti olema nii, et jälgimisvõimekust kasutatakse ainuüksi korra tagamise eesmärgil ja sellest tõuseb kõigi jaoks tulu.

Paraku ei ela me ideaalses ühiskonnas. Totaalne kontroll on alati seotud totaalse võimuga, mis on koondunud kitsa ringi inimeste kätte. Kitsas grupp seltsimehi otsustab ülejäänute eest, kuidas nood elama ja mõtlema peavad ning kasutavad oma otsuste jõustamiseks jälgimis- ning karistussüsteemi.

Totaalkontrolli mõju ulatub inimese meelsus- ja käitumiskontrollist kaugemale.  Totaalsele kontrollile allutatud ühiskonda iseloomustab sõna “defitsiit” ehk puudus. Äravalitud ja -seatud spetsialistide juhitavat majandust iseloomustab puudus kõigest — toidust, eluasemest, riietusest, jalanõudest, liikumisvahenditest, ravimitest, liikumisvabadusest, informatsioonist.

Üle poole sajandi siinmail elanud inimesed peaksid mäletama, mismoodi nägi välja elu kommunistliku partei võimu alla painutatud ja plaanikomitee juhitud riigis. Plaanimajanduses toodeti küll palju, kuid suures osas kõlbmatut toodangut ehk teisisõnu rämpsu. Plaanid ja reaalne elu olid omavahel nihkes. Kuigi keskne planeerimine pidi kindlustama parima efektiivsuse ja paindlikkuse, oli tegelikuks tulemuseks grandioosne raiskamine, nii raha kui inimelude mõõtmes kalliks minevad valeotsused.

Totaalkontrolli ühiskonnas on seadusekuulekuse mõiste ebamäärane ja võimukandjate suva järgi muutuv. Totaalne plaanimajandus on eluvõõras utoopia, mis toob kaasa halvad tagajärjed. Kuna aga ideoloogia ei saa vale olla, siis on inimesed valed. Kui inimesed on valed, siis tuleb neid karistada. Karistama hakatakse järjest uute seaduserikkumiste eest, olgu need siis vale arvamusavaldus, vale rahvus, valed sugulased, koolipõlves tehtud kohatu nali. Kehtib stalinistlik põhimõte — andke mulle inimene, küll me talle süü leiame.

Kui asi on sinnamaale jõudnud, siis ei saa ka omast arust kõige seadusekuulekam indiviid kindel olla, et teda võimutsevasse hakklihamasinasse ei visata. Siis, seistes keset tühje poelette, jalas pigistavad ja servast irvitavad kingad, on hilja küsida, mille eest? Pole tähtis, mille eest. Karistatakse selle eest, et sa oled olemas ja sind saab volilt karistada.

Kui järgmine kord totaaljälgimine jutuks võetakse, siis tasub igaühel meist korraks aeg maha võtta ja endalt küsida: kas ma tõesti tahan elada ilma elementaarsete vabadusteta, sisuliselt koonduslaagri tingimustes? Kas ma tahan elada pidevas eksimise hirmus, võideldes puuduse ja piirangutega? Kas ma tahan “helges” tulevikus kanda koledaid riideid ja piinarikkaid jalavarje, unistades päevast, mil saan normaalsest toidust kõhu täis süüa?

Karl Olaf Rääk