10.06.2022
Putini ja Macroni vahel on küll pisut pikem laud, aga üksteise häält ikkagi kuuldakse.
Paradoksaalne, aga Lääne-Euroopa pigem vajab tõsist Putini-hirmu, muidu vajub ta taas letargilisse unne, et tegeleda seal marginaalsete vähemuste õiguste kaitsmise või EL-i liikmesriikide ahistamisega.
Kui venelased olid Kiievi all ja Ukraina pealinna langemine oli reaalne, leidis isegi Saksamaa sada miljardit oma sõjaväele, mille kunagine kaitseminister, praegune Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oli täiesti laostanud.
Nüüd on rindejoon Ida-Ukrainas ja äsjast hirmu kerge võdinaga meenutavad Euroopa riigipead on taas oma mugavustsoonis. Ukrainat küll aidatakse sõjaliselt ja mitte vähe, aga jällegi arutatakse, et kas neid rakette ikka võib anda, järsku Kreml vihastab, anname ehk vähemefektiivsemaid.
Lääne-Euroopa, eriti Prantsusmaa ja Saksamaa, on suuresti tagasi oma traditsioonilises Vene poliitikas, sest sõda käib kusagil vaiksemas kohas ja nüüd survestab president Macron Ukrainat, et see sõda võikski sinna sumbuda, Putin võiks midagi saada ja Euroopa kiikaks taas idaturu poole. Õnneks on alles jäänud ka “pistrikuid”, nagu Suurbritannia, kes nõuab enne rahu Putini purustamist.
Naasmist “rahuaega” on märgata ka Euroopa Komisjonis – kui algul võeti Poola ründamisel hoogu natuke maha, et ikkagi hübriidsõja ja põgenikekriisi rinderiik, siis nüüd on Brüsseli rünnakud taastunud. Surmahirmu kadudes on taas aktiviseerunud kõiksugused ideoloogilised tegelased, jälle nõutakse LGBT-le eriõigusi, ukraina sõjapõgenike vastuvõtmist Vahemere paadituristide eelistamise asemel nimetatakse “rassismiks” ning Euroopa Liit soovib üle vaadata aluslepingud, seda eriti hääletamise osas, kus senise ühehäälsuse asemele tahetakse enamushääletust.
Veelkord – kui paradoksaalne see ka poleks, Euroopa on tegus ainult siis, kui keegi noa kõrile asetab – kui see ära võetakse, asutakse taas pehmes tugitoolis ennast näppima.
UU
Lääne sõjaline abi Ukrainale.
