Mida võiks välja lugeda Soome tulistamiste meediakajastusest?

Ilmselt teab iga poliitikahuviline juba tulistamistest politseinike pihta Porvoos ja Tamperes, aga keegi ei tea suurt midagi tulistajatest, kes viimastel andmetel olid hoopistükkis Rootsi kodanikud.

Soome meediat jälgides torkab kohe silma kurjategijate tausta avalikustamisest hoidumine. Kordagi pole sealt motiivina läbi lipsanud terrorismivõimalust, kuigi Soomel on terroriaktidega juba rängad kogemused ja ühe rünnaku põhjusena nähakse kurjategijate soovi võtta politseinikelt ära relvad.

Mõistagi ei räägita ka nende rassist ja rahvusest, mis on juba iseenesest paljuütlev – kui tegu on valge põlisrahvusest inimesega, öeldakse see igal pool Läänes kohe parastavalt välja. Ka meedias ilmunud pildid ülestõstetud kätega ja põlvitavatest meestest on tehtud kaugelt ega anna aimu nende taustast.

See-eest aga on palju liikvel jutte organiseeritud kuritegevuse segatusest asjasse. Siinkohal kopeeritakse ilmselt Rootsit, kus plahvatused ja tulistamised pannaksegi kuritegelike ühenduste arvele, unustades seejuures, et tegu on sisserändajate rühmitustega ning eirates täiesti seda, et toimivas demokraatlikus riigis ei tohiks selliseid asju üldse ette tullagi, eriti veel sellistes mastaapides.

Esmaspäeva pärastlõunal polnud uudistes veel märkigi sellest, kas Soomes tulistanud “rootslased” on Svenssonid või kannavad näiteks Muhamedi nime. Nüüd ja edaspidi on kindel, et kui tegu on välismaalasega, siis püütakse seda viimase hetkeni varjata, ja lõpuks leitakse motiivina, et ju ta oli hull. Kui tegu on etnilise rootslase või soomlasega, saab ta “paremäärmuslase” sildi ja kõik hakkavad vihaõhutamist hukka mõistma.

Üks järeldus veel – Soome pole enam turvaline maa. Mängus ei peagi olema sisserändajad, vaid kogu “avatus” ning ideoloogilised mängud loovad pingelise olukorra, kus üha rohkem närve läheb krussi ja vägivaldsed lahendused hakkavad parimatena näima.