Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Migratsiooniga kaasnev klannikäitumine ja ettearvamatu religioossus pole kultuuriline rikastamine

-
15.01.2020
Palvetavad moslemid ja poisike, kelle käsi imiteerib tulistamist – selline kultuur Euroopasse ei sobi.
© Scanpix

Majandusõppejõud Alver Aria kirjutab sellest, et üldlevinud arvamus kultuuriliste kokkupuudete mõju kohta on enamasti väär ja migratsiooni lubamine eeldab hoolikat eelanalüüsi.

„Erineva kultuurilise taustaga inimeste globaalse liikumise üheks õigustuseks on kultuurilise rikastamise tees.

Erineva taustaga isikud peaksid sotsiaalses keskkonnas koos elades võtma üle teineteise kultuurielemente või isegi looma midagi uut täiesti kõrgemal tasemel. Tuuakse näiteid ajaloost, kus kaupmehed asutades kaugetesse maadesse kauplemispunkte, on uude asukohta viinud uut tehnoloogiat ja toonud enda kodumaale uusi kogemusi.

Tagantjärgi võib ajaloos tuvastada tehnoloogiat ja kaupu, mille kasutamine niimoodi levis. Teistmoodi mõjuga on toodud rahvaste segunemist sisserännete tulemusena, kusjuures see mõju oli erinev kaupmeeste mõjust. Kaupmeeste mõju viis tavaliselt uute asjade kopeerimisele ja kohapeal tootmisele, rahvaste rände tulemus oli üsna tihti kohapealse kultuuri langus.

Näitena võib tuua rändrahvaste sissetungi Rooma impeeriumi, mille tagajärjeks oli mitu sajandit kestev pime keskaeg. Lihtsalt uued inimesed olid vähe haritud ja ei osanud leitud tehnoloogiat kasutada ning kultuurisaavutusi hinnata.

Seega võime küsida:

Kas propageeritav indiviidide vaba liikumine sarnaneb kaupmeeste tegevusele või sõjakate rändrahvaste mõjule?

Milliseid tehnoloogiaid ja kultuurielemente võib paigutada kultuurilise rikastamise hulka?

Minu arvates küsimustele vastamiseks tuleks rändevoog jaotada gruppideks. Esimesena pähe tulevalt võiks indiviidid jaotada harituiks (spetsialistideks) ja väheharitud isikuiks. Samas pole vastus nii lihtne.

Haritud inimestega kaasatulev tehnoloogia seostub üsna sageli teatud kultuurikäitumisega, mis ei pruugi meile eetiliselt sobida. Näiteks Lääne pangandustegelased tõid Eestisse  kaasa küll pangandusalase oskusteabe, kuid ka üsna küünilise suhtumise pangaklienti. Rahapesu oskusteave pärineb ka üsna olulisel määral Läänest. Ajakirjanduslik oskusteave tõi kaasa kollase ajakirjanduse.

Vähese haridusega põgenike puhul on üsna raske nimetada tehnoloogiat, mida võiks Eestis neilt üle võtta. Kultuurilises mõttes iseloomustab põgenikke klannikäitumine, mida sotsiaalteadlased nimetavad kollektivismiks ja üsna ettearvamatu suunaga religioossus. Mõlemad kultuurilised nähtused ei ole just need, mis aitaksid Eesti ühiskonda paremaks ja efektiivsemaks muuta.

Samas ei saa välistada, et uued inimesed toovad siiski midagi uut positiivset kaasa. Kuid rääkimaks kultuurilisest rikastamisest, oleks vajalik sisserännet Eestisse uurida ja tuua loeteluna välja põliselanikele uute saabujate poolt edastav kultuuriline uus.

Seni on rikastamisena pakutud kultuuriliste erinevuste tutvustamist. Tutvustamise jaoks oleks kohasem eestlaste turismireisid, mitte aga immigrantide sissetoomine. Kultuurilise rikastamise all tuleks mõelda midagi sellist, mida meie saame kasutusele võtta ja muudab meie elu efektiivsemaks.

Kindlasti pole kultuuriline rikastamine väikese palgaga nõusolevate isikute Eestisse lubamine, seda protsessi on kohane nimetada hädasolevate inimeste kapitalistlikuks ekspluateerimiseks ning kaasaegseks orjanduseks ja relvaks põliselanike palgataseme tõusu vastu.

Kui me oleme koostanud kultuuriliselt üle antava teabe nimekirja, siis tuleks analüüsida teabe mõju suunda ja suurust. Mõju suund peaks olema positiivne ning ta ei tohiks purustada eesti kultuuri olulisi elemente.

Ajaloost näeme, et sissetungijate kultuuri mõjul põliselanike kultuur hääbub – muutub tähtsusetuks või kaob üldse. Lootus, et immigrandid kõik lähevad täielikult üle eesti kultuurile, on naiivne ja immigrantide grupi teatud suuruse ning kontaktide arvu korral kaotavad põliselanikud.

Vajalik oleks kaardistada ka mõju suurust – kas positiivsest mõjust saadavad tulud on ikka kooskõlas mõju loomiseks kulutatuga. Näitena – kui tahame Eestis luua kebabi söömise kultuuri, siis kas immigratsiooniga kaasnevad kulud on kooskõlas uut tüüpi kiirtoidukohtadest saadava tuluga?

Lõppkokkuvõttes tuleks koostada arvandmetega mudel – praegu alates presidendist kuni lihtkodanikeni tegelevad minu arvates sõnalise „mulinaga“.

Kui lihtkodaniku puhul on arusaadav tema emotsionaalne seisukoht, sest tal puudub võimalus arvandmeid kasutada ja töödelda, siis võimuesindajate emotsionaalsed seisukohad on lubamatud. Riigil on võimalik kasutada matemaatilisi mudeleid ja siis saaksime „võõraviha“ diskusioonide asemele laskuda asjalikesse kalkulatsioonidesse – keda riiki sisse lasta, kuipalju, mida saabujad kultuuriliselt kaasa toovad, mida matemaatiliste arvutuste kohaselt võidame ja kaotame. Aeg oleks rakendada ühiskondlikus arutelu 21. sajandi teadmisi!