Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme kõnest sai ainet päevakajaline teema rahvuskultuuri püsimisest ja tulevikust. Põhimõtteline ja sügav teema sai aga kahjuks oponentide poolt kistud pinnapealsetesse olmeküsimustesse.
Kuid teema ise on täiesti vaieldamatult sügavalt eksistentsiaalne. Muide, isegi märksa eksistentsiaalsem kui pagulased või mitmed teised laiema üldsuse kirgi koondavad lihtsamad teemad. Eesti rahvuskultuuri säilimine on vähemalt sama tähtis küsimus, kui Eesti metsa tulevik – mis minu meelest on eestlasele metsarahvana vähemalt sama oluline.
Kui rääkida kultuurist valdkonniti, siis näiteks spordivaldkonna puhul on täiesti põhjendatud, et esimesena hakatakse enamasti rääkima rahastusest, samuti on see paljude teiste kultuurisfääride puhul. Kuid kultuuri tõelise südame – rahvuskultuuri puhul ei ole va rahapuru esimene kriteerium. Isegi Siberisse küüditatuna säilis suurel osal eestlastel rohkem kultuuri, kui seda praegu mõnel kodueestlasel alles on (samas, eks küüditati muidugi ka rahva paremik). Järgnevalt püüangi lahti mõtestada eesti kultuuri olemust ja tulevikku.
Kas asi on pelgalt mõnes laulukooris, eelarvereas või muuseumieksponaadis? Kui suur on oht, et eestlane ise on varsti muuseumieksponaadiks muutumas? Maailmas omajagu reisinud inimesena ja ka pikemalt mujal elanuna julgen väita, et terve eesti rahvuskultuuri võiks vabalt kuulutada UNESCO pärandiks. Kuna täiesti liialdamata, oleme väga haruldaselt kasvupinnalt (8000 aastat läänemeresoomlast + viikingite mõju+ 800 aastat saksa aadlivõim + kristlus + looduseusk +vene mõjud + euroopa mõjutused + metsik loodus) tekkinud täiesti unikaalne rahvakild või pärandkooslus, umbes nagu puisniit, rannakarjamaa või põlishiis.
Vähemärgatud fakt on see, et Eesti on nelja kõige väiksema unikaalse rahvuskeelega rahvaarvuga mandririigi hulgas maailmas, kusjuures kolm ülejäänut asuvad mägedes või kõrgmägedes ja tunduvalt väiksematel laiuskraadidel. Eesti on ühtlasi kõige põhjapoolsem väikeriik maailmas.Samasugune imeloom nagu lendorav. Varalahkunud Hardo Aasmäe lausus kunagi tabavalt, et Eesti on tegelikult üks suur rahvuspark. Kui meie rahvuspargis on metsa, soode ja muu elaval loodusega seisud veel üsna head (kui muidugi ei asuta edendama järjest intensiivistuvat metsamajandamist), siis selle rahvuspargi kõige levinum liik – eestlane – on statistika järgi hääbumas.
Tänane realiteet on selline, et me ei ole mitte ainult unikaalsed, vaid ka kiirenevas tempos hääbuv rahvus, seda nii demograafilise statistika kui kultuuri suurust mõõtes, eriti kui arvestame kultuuri elujõulisuse näitajana piirkondlikke murdeid ja riigis elava rahvuse piirkondliku kultuuri rikkust. 1980-ndate põlvkonna inimesena tunnen seda eriti teravalt. Mäletate veel Uduveret, mis tore paik see okupatsiooni kiuste oli? Kirjutame ja räägime küll ERMist, rahvuskooridest ja maailma vallutavast muusikast, aga rääkida võiks hoopis rahvuse, küla ja rahvuskultuuri väljasuremisest. Meie surevatest juurtest. Ma mäletan lapsepõlvest selgesti isegi veel 90-ndate keskpaigani toimunud rahvarohkeid pidusid, avalikke üritusi ja tohutu rahvarikkaid jaanitulesid väikestes külades. Mäletan selgelt, kuidas viibides eri Eesti otstes ei saanud lapsena kohalikest inimestest hästi aru, sest seal kõneldi murdeid. Minu põlvkond, meie kasvasime üles veel külakiige peal (mida ei ehitatud eurorahadest, vaid kohalike inimeste entusiasmist). Need kõik olid ülivõimsad mälestused! Praegusaja lapsed pole suures osas enam külakiike pildilt näinudki.
Mälu järgi väidaksin, et lisaks EKRE poliitikute olen ainult kirjanik Leo Kunnast kuulnud tõsisel toonil tunnistamas (eks on olnud teisigi arvamusliidreid, keda ma pole kuulnud või nad pole meelde jäänud) kaduvatest küladest Eestis – kaduvast eesti külast. Rahvuse vähenemisest on räägitud, aga alustada tuleks algpõhjusest, juurtest – külade kadumisest. Eriti märgatavaks muutub tendents, kui me asetame selle ajaloolisse konteksti. Rääkimata varasematest aegadest, isegi veel XX sajandi teisel poolel oli külakultuur nii võimas, et kuulsate külanõidade (olid nad siis võimetega või lihtsalt loodusetundjad) juures käidi haigusi ravimas. Tuntuimad näiteks Kaika Laine, Vigala Sass. Tänaseks seda kultuuri osa enam pole, see on juba väljasurnud. Pole enam surisid Võrumaal, kes rästikumürki korjamas käisid või teadjanaisi mujal Eestis. Muide, siinkohal küsin, kas teie küla on veel alles? Mõtlen siin just lähedasi otseseid juuri, sest suurem osa eestlasi ei ole linnalise päritoluga (või pole linnas elanud rohkem kui 2-3 põlve). Mina võin öelda, et mitte ükski neist küladest, kus olid pärit näiteks minu vanavanemad (niisiis, vähem kui 100 aastat tagasi), ei eksisteeri enam tänapäeval. Alles on vaid mõned vundamendid, vahest ka üksikud elanikud, kuid külasid endid enam ammu pole. Iroonilisel kombel on kõige rohkem elu säilinud isaisa Kaukaasia eestlaste külas Sulevis, Abhaasias.
Kahjuks ega sealgi varsti eesti keelt enam varsti ei kuule, poliitilise olukorra tõttu on nad üsnagi ära lõigatud ka kodumaast. Just sellest peaksime rääkima, kuidas just viimase 25 aastaga on antud lõplik surmahoop sadadele eesti küladele, mida kolhoosikord ei olnud veel suutnud hävitada. Aastal 1981 sai filmikunsti vahendusel tuntuks muusikapala “Tuhanded külad”, milles on tuntud laulurida: “Kuni su küla veel elab, elad sina ka.” Me nagu ei märkagi seda, et eesti küla on väljasurnud või vähemalt väljasuremise äärel.
Täna on Eesti riik inimeste kahanemiselt maailmas 6ndal kohal, edetabelis korruptsiooniparadiiside Moldova, Ukraina ja Bulgaaria vahel. Meie puhul pole asi ainult vähenemises – kuna meid ongi juba ajalooliselt väga vähe. See pole pelgalt emotsioon või arvamus, see on fakt. Eestlased ja lätlased on ainsad riigirahvused Euroopas, keda XX sajandi lõpus oli vähem, kui sajandi alguses. Viimased arengud pole olukorda parandanud. Hiljuti oli mõnusa pühapäevase vestlussaate külaliseks professor ja endine poliitik Rein Taagepera. See oli meeldiv, aateline ja hariv vestlus, milles oli aga ka üks mõtlemapanev lause. Lugupeetud professor ja vana põlvkonna kõrgharitlane tunnistas, et tema mitmest lapselapsest ainult kaks räägivad eesti keelt. Vähemalt kaks räägivad veel! Hea seegi! Halvem lugu on selles, et ka eesti keel ei kipu enam püsima oma kõrgkvaliteetsel tasemel.
Need vähesedki noored, kes meie armast emakeelt kõnelevad, ei tee seda suures osas kuigi korrektselt. Väga üksikud erandid kannavad edasi seda kõrgkultuuri keelt, mida siin veel mõnekümne aasta eest laialt siinmail laialdaselt räägiti. Lennart Meri ütles oma elu viimases tuntud intervjuus, et ta ei saa vahel enam aru, mida ajakirjanik on öelda tahtnud, see oleks nagu laste salakeel. Ei pea olema sündinud aastal 1929, et aru saada, millise kokkukuivamise ja mandumise on eesti keele väljendustäpsus läbi teinud viimase 50 aastaga. Ennesõjaaegses eesti kirjanduses saame lugeda väga nüansirohket, värvikat, korrektse ülesehituse, täppissõnadega ja tarbepõhist puhast keelt (ja mitte ainult ilukirjandusest!). Ilma nende nüüdisajal levinud moondsõnade, suvalise keelekasutuse, ka värdvormide, laensõnade pusa, stampväljendite ja paljusõnaliste tühisusteta. Eks muidugi keele risustamine on toimunud ka varasematel aegadel, aga tolleaegsed ühiskondlikud normid ja nõuded ei võimaldanud sellist keele mandumist, nagu ta nüüdsel ajal toimub. Lisaks muule on Eestis peaaegu väljasurnud murded ja dialektid – veel tänaseks allesjäänud murrete põliste kõnelejate arv väheneb iga päevaga.
JÄTKUB…
FOTO: PM/Scanpix