02.09.2020
Iisraeli-vastasus on Euroopas suuresti seotud USA-vastasusega. Benjamin Netanyahu, Jared Kushner ja Robert O Brien Iisraeli-AÜE suhete taastamise tseremoonial.
Reformar Marko Mihkelson kritiseerib rahvastikuminister Riina Solmani otsust anda allkiri Iisraeli poliitikat toetavale dokumendile, mis olevat Eesti ametliku välispoliitilise joonega vastuolus.
Milline on Eesti välispoliitiline joon Lähis-Idas? Iisraeli-vastasus? Kogu oma repliigis pole Mihkelson seda välja öelnud, peale väljendi “meie tegevus Euroopa Liidu ühtse välispoliitika eest seisjatena”.
Mis puutub EL-i “ühtsesse välispoliitikasse”, siis meenub ÜRO hukkamõistev resolutsioon USA saatkonna üleviimise osas Jeruusalemma.
ÜRO Peaassamblee hääletas 2017. aasta lõpus erakorralisel istungil resolutsiooni üle, milles soovitati eirata Ameerika Ühendriikide otsust tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana, ja mitte viia oma saatkondi Jeruusalemma.
Eesti hääletas sarnaselt enamuse Euroopa Liidu riikidega resolutsiooni poolt, mis kiideti heaks häältega 128-9, 35 riiki jäid erapooletuks ning 21 riiki ei võtnud hääletusest osa. EL-i liikmesriikidest jäid Tšehhi, Horvaatia, Ungari, Läti, Poola ja Rumeenia hääletusel erapooletuks. Hääletamata jätsid suurematest lääneriikidest ka Austraalia ja Kanada. USA oli enne hääletust hoiatanud teisi riike resolutsiooni toetamise eest.
Tollal väitis välisminister Sven Mikser just seda, et poolt tuleb hääletada, sest see olevat Euroopa ühine seisukoht, mida see siiski polnud.
“Minu teada ei seo Eestit mitte miski tegemast oma otsuseid Iisraeli teemal ise. Ei pea ühegi resolutsiooni vastaselt riigina seisukohti võtma nn riigipitsatit alla pannes – aga kuskil pole keelatud toetuse avaldamine; või ka Austraalia kombel näiteks Lääne-Jeruusalemma tunnustamine Iisraeli pealinnana. Eesti välispoliitiline joon on olnud alati olla koos USAga ja sellega seonduvalt ka koos Iisraeliga, mida küll takistavad EL struktuurides erinevad Iisraeli-vastased riigid. Solman ei eksinud aga mitte millegi vastu – ta näitas välja ausust ja sihikindlust. Mu meelest peakski Eesti sellel rindel selgelt USA poolele liikuma – kui tahame maailmas oma mõjujõudu säilitada ja ühtlasi olla ka ausad ja õiglased,” ütleb orientalist Peeter Espak sotsiaalmeedias.
Ta lisab: “Iisrael kuulutas Sorose ebasoovitavaks isikuks või sisuliselt vaenlaseks – kuna ta tegeles Iisraeli riigi vastase propagandatööga. Muutus selles plaanis toimuski – Iisraeli nähakse nüüdsest konservatiivse riigina – ja sealt ka poliitiline toetus kaob. Progressivistlik liberaalne internatsionaal on alati olulisem mingitele inimestele ja parteidele – mitte õigus ja õiglus. Eestis on nüüdseks osad parteid ammu loobunud väärtuspõhisest poliitikast või välispoliitikast – liitlasjooned ei käi mitte riikide ja rahvaste vahel – vaid konservatiivsete ja liberaalsete jõudude vahel.”
Mihkelson väidab: “Igatahes murendab selline silmakirjalikkus meie sõna kaalu ajal, kui reeglitel ja rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord on tõsiselt rappumas.”
Riina Solman ei olnud silmakirjalik, vaid just aus – see süüdistus sobiks Mihkelsoni enda vastu. Siit tuleneb ka teine tähelepanek – rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord on juba minevikku vajunud (mida näitas piiride jõuga muutmine Krimmi näol ja näitab Hiina ja USA võitlus domineerimise pärast jne) ja sellest kramplikult kinni hoidev Mihkelson on ise ajale jalgu jäämas.
Iisrael on ainus demokraatlik riik Lähis-Idas ja vajab toetust. Ka EKRE on avaldanud arvamust, et Eesti saatkonna võiks Tel Avivist Jeruusalemma viia, sest selle linna valimine keskuseks on suveräänse juudiriigi otsus.
Antisemitismi on kogu aeg EKRE-st otsitud – aga see on omasem vasakpoolsetele ja liberaalidele (näiteks Briti leiboristid), seega tuleks juudivastasust reformarite ja sotside juurest otsida.