Mikkpärnitsatele – kui “vanurid” poleks seisnud Balti ketis, ei saaks te täna kleiti kanda

Just nimelt nii võib öelda Mikk Pärnitsale ja tema moodi mõtlejatele – need vanemad inimesed, kelle surma te soovite, võitlesid teile kätte õiguse käia kleidis, omades selle all mehetunnuseid. Putin ei oleks Pärnitsat kleidis nähes küll Kaljulaidi kombel plaksutanud.

Juba mõne aja eest levitati virgiiniawoolfide FB-lehel pärnitsalikke mõtteid selle kohta, kuidas oodatakse teateid üle 50-aastaste auto alla jäämisest. Osa noortest vihkab vanemaid, kelle seismine Balti ketis tagas neile välismaa kõrgkoolid, üle maailma reisimise, vabaduse ajada käed oma soopoole püksi, õiguse vihata avalikult neid, kes nendega nõus pole ja solvuda valuraha nõudes nende peale, kes ütlevad, et liiguta ennast, lähed muidu paksuks.

Kui poleks olnud Balti ketti ja teletorni kaitsmist, oleks mikkpärnitsad täna puutinjuugendis, seisaks Tõnismäel Aljoša juures auvalves, raporteeriks töövõitudest ja sõidaks laigulises tunnusmärkideta vormis Donbassi “puhkama”. Ainult et need nolgid ei mõista täna, kuidas nende poolt suremisele määratud vanurid neid sellest saatusest päästsid.

Kui üks Mikk Pärnits lubab endale vanemate inimeste surmasaatmist, siis miks ei võiks need omakorda vastata sama õelusega: me läheme teil jalust, aga soovime, et teiegi saaks kogeda 1940. aastat, kui tuli võõras võim, ja 1949. aastat, kui ta meid küüditas. Kleidis Pärnits Novosibirski stepis kartulimaad kaevamas oleks pilt omaette.

Ei maksa noorena loopida sõnu, mis ei haihtu tuulde, vaid võivad oma elu elama hakata. Tänane maailm ei ole nii turvaline, et lumehelbekesed pärast surmavikati vihisemist ise edukalt ilusa elu poole rühivad – vikat tuleb tavaliselt uue kaare järele ja siis pole “vanureid”, kes hüüaks ettevaatusele. Või ollakse ise juba vanur.

Aga neiu roosas kleidis soovib esivanemate surma, et temasugused segamatult tegutseda saaks, küllap on need mõtted, mida ette kandis, talle omased. Nagu ütleb üks kommentaator.