Praeguses maailmas on lääne pool levinud arvamus, et mida rohkem naisi valitsustes, seda parem, ülejäänud osas maailmast aga käib äge võitlus mõjusfääride pärast, kus nõrgemad jäävad kaotajaks.
Lääneriikides on juba reegel, et kui kaitseministriks saab naine, käib kaitsesektor alla – naised lihtsalt on empaatilisemad ja alalhoidlikumad, nad ei taha sõda ja usuvad, et keegi teine ka ei taha. Ainult et kui see nii oleks, siis poleks sõdu juba ammu.
Hea näide on praegune Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, keda peetakse Saksa Bundeswehri lammutajaks – selle riigi relvajõud lasti viimastel aastakümnetel põhja minna. Ka praeguses ametis ei näi see naine parem olevat – igatahes norib EK ka Ukraina sõja päevil rindejoonel asuva ja paljusid põgenikke võõrustava Poolaga edasi, jättes ta ilma taasterahastu seaduslikust osast.
Eestis juhtus täpselt sama – niipea kui Kaja Kallas võimule sai, alustas ta kärbetega ja esimene sektor, mille pihta anti, olid kaitsekulutused. Edaspidi on asjad pisut paranenud, kuid mitte tänu Kaja Kallasele, vaid tema kiuste. Pigem oli kaitsekulutustele uuesti tähelepanu pööramise põhjuseks selge sõjaoht.
Teine valdkond, kus naised on hukatuseks, on kõikvõimalike põgenike vastuvõtt. Naisministritele aitab sellest, kui väidetakse, et keegi on hädas ja õnnetu, ja rahakott päästetakse pärani lahti. Lääne-Euroopa kogemus arvukate majandusmigrantidega on näidanud, et seda kasutatakse kurjalt ära, ja mitte ainult pagulased – kõikvõimalikud vähemused niristavad pisaraid ja saavad seepeale oma MTÜ-dele ohtralt tuge.
Üldjuhul on tulemuseks see, et sissetulijad külvatakse hüvedega üle, sest “nad on õnnetud”, oma rahvas aga jääb ilma, sest nemad on kogu aeg riigilt abi küsinud (Reformierakond on loonud kõrgete hindade ja maksudega abiküsimise ühiskonna) ja valitsejad on nende osas tundetuks muutunud. Taas on hea näide lisaeelarve, kus kolmandik läheb ukraina põgenikele, lastetoetusteks aga Kaja Kallas raha ei leia – tema vanemad ja tema ise ju abi ei vaja ja ilmselt siis ei vaja seda keegi.
Naised on empaatilised (mitte Kaja Kallase võtmes!) ja paiskavad raha sinna, kus keegi nutuhäält teeb (rohepööre), mehed on pisut pragmaatilisemad ja näevad pilti laiemalt, pannes raha ka sinna, kus see paljudele asjatu näib (riigikaitse).
Kaja Kallase valitsuses on naised ka verejanulisemad – mitte kunagi pole sõnavabadust hävitavat vaenukõneseadust nii kompromissitult ellu üritatud viia, kui seda teeb justiitsminister Maris Lauri.
See jutt pole mõeldud mitte naiste halvustamiseks, vaid tõdemuseks, et ei maksa luua puhtalt naistevalitsusi, vaid ka meestel peab neis oluline koht olema – kaks sugu tasakaalustavad teineteist. Sest rääkigu pöetud pead mida iganes, maailmas on kaks sugu ja nii see ka jääb.
UU