Miks ei võiks Eesti lipp Pika Hermanni tornis kogu aeg lehvida?

Rahvuskonservatiiv Kenno Põltsam soovitab kaaluda Eesti lipu pidevat lehvimist ühes pealinna nähtavaimas kohas.

“Pika Hermanni torn asub riigikogu vahetus läheduses ning tornis lehvib meie sinimustvalge. Kehtiva korra kohaselt heisatakse lipp ajal, mil Hämarik ulatab Koidule käe, kuid mitte varem kui kell 7, ning langetatakse ajal, mil päev mattub loojangusse, kuid mitte hiljem kui kell 22. Välja arvatud jaaniöö, mil lipp jääb lehvima.

Muusikalised signatuurid on pühalikul sündmusel Vabariigi hümni algusfraas hommikul ja „Mu isamaa armas“ algusfraas öö saabudes.

Minu meelest on praegu kehtiv Eesti lipu seadus üle reguleeritud ning sellest tulenevalt jätavad väga paljud inimesed riigilipu oma elamul heiskamata. Näiteks ei kiirusta tavaline eestlane puhkepäeval varavalges lippu heiskama, kui ehk siis alles enne lõunat.

Samuti ei saa tavaline eestlane lippu heisata ka eelneva päeva õhtul, sest lipp ei tohi seaduse kohaselt ööpimeduses väljas olla. Seega on paljud inimesed loobunud Eesti lipu seadusest tuleneva jäikuse tõttu sinimustvalge era- või kortermajale heiskamisest.

Olen kohanud välismaalast, kes imestas, et öö saabudes langetatakse Pika Hermanni tornis riigilipp: „Justkui oleks Eesti Vabariigis toimunud riigipööre,“ olid selle väliskülalise sõnad.

Ka mind pani antud olukord imestama: kas mitte pole nii et kui ühte protsessi igapäevaselt korrata, kaotab sündmus oma pühalikkuse ja sellest saab argipäev? Pole ju Pikk Hermann mingi suvaline objekt kus riigilipp kõigile nähtav on, vaid vaat et kõige tähtsam koht üldse kus see asuda võiks.

1944. aastal mil Punaarmee üksused Tallinnasse sisenesid, oli rahvussotside lahkudes kerkinud sinimustvalge Pika Hermanni torni, enne kui kommunistid selle jälle alla käsutasid. Alles 24. veebruaril 1989. aastal peale 44 aastat heisati sinimustvalge taas rahvuslipuna Pika Hermanni torni. Tuhanded eestlased jälgisid pühaliku sündmust televisiooni vahendusel või tulid ise kohapeale. Too sündmus polnud minu arvates sugugi tähtsusetum kui Hirvepargi miiting, esimesed öölaulupeod või Balti kett – millede toimumist me siiani säravsilmi meenutame.

Tõsi, ametlike öölaulupidusid on iseseisvuse taastanud Eestis uuesti korraldatud, kuid mitte igal aastal ja veel vähem aastas mitmeid kordi. Sama tõsiselt võiks suhtuda ka sinimustvalge ajaloolisse heiskamisse 1989. aastal: et see oleks kraadike igapäevasem kui öölaulupidu, ent mitte otseselt iga hommikune sündmus, nagu see praegu korrakohaselt on.

Minu arvates võiks kaaluda varianti, mis näeks ette meie sinimustvalge langetamise Pika Hermanni tornis vaid 23. veebruari õhtul ja selle piduliku heiskamist vaid 24. veebruari hommikul. Nõnda jääb riigilipu igapäevane solgutamine üles-alla, kuid säilib ka hea tava lipu heiskamist tulla vaatama, seda siis Eesti Vabariigi tähtsamail päeval.”