24.09.2019
Eda Rüütel on EKRE haridustoimkonna liige..
EKRE haridustoimkonna liige Eda Rüütel kirjutab sellest, kuidas kodakondsuse lihtsustatud saamine poeb igati Eesti seadusandlusesse ja seda ka haridusministeeriumi kaudu.
„On märkimisväärne, et haridusministeerium üldse tegeleb teise ministeeriumi pädevusse kuuluvate teemadega.
Või peaks hoopis imestama selle üle, et miks me üldse mingite küsimustega riiklikult tegeleme, sest Euroopa Liitu kuuludes oleme juba nõustunud Euroopa manifestiga ja nende eesmärkidaga. Selle põhimõtet on väljendanud Guy Verhofstadt rahvusriikide, nende piiride ja rahvaste, kohta nimetades neid Euroopa mineviku jäänukeiks 21. sajandi globaliseerunud maailmas.
Ja miskipärast ei piirduta nö Vana-Euroopa kultuurrahvastega. Uueks rahvaks uues riigis peab saama kõikide rahvaste ja kultuuride segu. Uus rahvaste sõprus, mis kord juba põrmu põrus, tahab taas oma hiilguses tärgata. Meie ennastsalgavale eitusele vaatamata annab uuest korrast märku iga võõras nägu meie koduses tänavapildis. Ja niisama iga uus ning mõttetuna tunduv tegu ja seadus.
Kodakondsusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu on vaid üks näide sellest, et üle meie peade ja üle meie tahte mängitakse hoopis teist mängu. Haridusküsimuste lahendamise varjus lõhutakse vähimadki kvaliteetse eestikeelse hariduse riismed ning aetakse migratsioonipoliitikat.
Antud seadusega plaanitakse kaotada ühtset riikliku haridustaset garanteerivad ja õpimotivatsiooni hoidvad riiklikud eksamid. Ning tehakse kõigile (põhi-, gümnaasiumi-, kutse- jt) koolidele kättesaadavaks lihtsustatud korras Eesti kodakondsus.
Kõik õpilased teevad eesti keele testi – mitte siis enam eksami ja kodanikuõpetuse raames kodakondsuse seaduse ja põhiseaduse tundmise testi. Kooli lõpetavad kõik ning kodakondsuse soovijad saavad vastavalt testi täitmismahtudele kodakondsustunnistuse.
Märkimisväärne on aga asjaolu, et sellised võimalused on olnud olemas aine lisana, kuid huvi on aastatega kahanenud. 2014. aastal sooritas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami ühiskonnaõpetuse lõpueksami lisana 20, aga 2019 vaid kaks põhikooli lõpetajat. Ilmselgelt puudub selle seaduse järgi igasugune avalik huvi ja vajadus.
Aga siis milleks ja kelle sellist lihtsustust ikkagi vaja?
Isegi kui see seadus on loodud enneiseseisvumisaegsete tarvis, muutub asi veelgi kummalisemaks, sest iseseisvumisest on meil möödas 28 aastat ja need on juba kõik täiskasvanuks saanud. Ülejäänud on aga nähtavasti omad valikud teinud ja otsustanud Venemaa või mõne muu kasuks. Või ei näe lihtsalt väikse Eesti kodakondsusel mõtet. On ju kõik kodanikuõigused kättesaadavad niisamagi.
Probleemid: Esiteks asendatakse eksam testiga, mis on kraad madalam. Seda peetakse ebatõhusaks teadmiste kontrolliks seaduseelnõu seletuseski.
Teiseks, testimist viiakse läbi põhikooliõpingute raames kõigile õpilastele ja ei ole seotud põhikooli lõpetamisega. Test, mis ei näita õieti midagi koolis õpitust. Ja millest ei sõltu midagi. Kuid peaks olema piisav kodakondsuse saamiseks?
Üsna sarnane masse haarav poliitiline tegevus nagu valimised koolides. Nüüd antakse koolidele ülesanne korraldada ja lahendada migratsiooni ja kodakondsusega seotud probleeme. Vist vastutuse hajutamiseks?
Oleks et hakatakse koolides suuremat rõhku panema hariduse andmisele – hariduse kvaliteedile ja keeleõppele, mille tegelikke tulemusi peegeldavad lõpueksamid. Lõpukirjandist me enam juba ei räägi. Nüüd jäävad siis normiks kodakondsus- ja migratsiooniametit rahuldavad testid, eesmärgiga riigile lihtsalt mistahes kodanikke toota.
Huvitav on aga asjaolu, et vastutava ametniku kohalolu pole testimiselgi nn teadmiste kontrollil kohustuslik. Kohal peab olema aga välisvaatleja.
„Välisvaatleja on eksameid korraldava asutuse juhi kinnitatud isik, kelle ülesanne on jälgida eksamikorrast kinnipidamist. Eksamiruumis on eksami sooritamise ajal lisaks eksamineeritavatele ja välisvaatlejale õigus viibida ka § 2 lõikes 1 nimetatud asutuste, Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti esindajatel.”
Tundub, et ametniku vastutuspädevusest ei sõltu sisuliselt enam midagi. Pole ime, et järgmisena hakkab kool ka kodakondsustunnistusi ise välja andma.
Puudulik huvi ja vajadus ja ebapiisav põhjendus tekitab kahtlusi. See on nagu ülikiire ja kalli kaabli viimine inimtühjadesse küladesse – milleks, kellele?
Kas see ei ole mitte vahend kolmandatest riikidest ja võõrkultuuriga rahvaste ümberasustamise projekti teostamiseks? Et need kiirelt ja massiliselt liita kohaliku rahvaga – ja ümber kujundada rahvus ja rahvusriik?
Kas Eesti ikkagi kavandab massilisest ümberasustamise projektis osalemist ja sisserändajate vastuvõtmisest Ukrainast Aafrikani?
De jure on meil Eesti Vabariiki juba 38 aastat, kuid de facto elame ikkagi Nõukogude Liidu nähtamatus mullis jätkuva venestamise, võõrideoloogiate jätkuva surve all ning eestikeelse ja -meelse hariduse järjepideva õõnestajate küüsis.
Eksamite kaotamine, eestikeelsete õpetajate koolitamine mitmekeelseteks klassiõpetajateks, eestikeelsete koolide puudulik rahastamine on vaid mõned näited eestluse hävitamise kohta meie silme all Eesti Vabariigis. Nüüd hakkame ka kodakondsust valimatult kõigile jagama.
Sest piisab vaid kahest lihtsat testist, et saada seaduslik kõigi riigikodanikega võrdne õigus neile mõeldud erinevatele hüvedele ja ka haridusele. Iseasi, millisele haridusele enam?
Juba 28 aastat on umbkeelsed õpetanud Eesti venekeelsetes koolides riigikeelt oskamata, mittekodanikud saanud õppida Eesti koolides ja Eesti maksumaksja kulul. Kõike hüvesid põhiseadust eirates! Kas me saame üldse siin mingist riiklikust olemisest rääkida?
Huvitav oleks teada, mida ikkagi kostab selle seaduseelnõu kohta vastutav ministeerium ning kodakondsus- ja migratsiooniamet ja haridusministeeriumi vastutavad isikud?