Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Miks on Istanbuli konventsioon pigem ideoloogiline paber kui reaalne naiste kaitsja?

-
22.11.2025
Istanbuli konventsioon on euroopaliku sisetagakiusamise tööriist, maailmamastaabis ta naisi ei kaitse.
© Scanpix

Läti riik ja Eesti EKRE tõstsid Istanbuli konventsiooni arutelude objektiks ja sellest on välja tulnud arusaam, et kõnealune dokument on tühipaljas paber. Vähemalt ei suuda keegi argumenteeritult tõestada, et see tõesti naiste kasuks töötaks.

Istanbuli konventsioon ei tööta isegi Lääne-Euroopas euroopa naiste kaitseks. Tuletagem meelde aastavahetust 2016, kui rändelainega tulnud moslemimehed korraldasid uusaastaööl euroopalike naiste massikäperdamise Kölnis ja teistes Saksa linnades. Rändekriisi algusest on meesmigrandid Euroopas vägistanud tuhandeid naisi ja paljusid ka tapnud, ja liberaalne ühiskond pole neid naisi kaitsnud.

Esimestel rändeaastatel kujunes välja lausa absurdne ja samas traagiline olukord, kus näiteks Rootsis vabandasid vägistatud naised oma vägistajate ees, sest nad polevat aru saanud nende kannatuste ulatusest. Selles riigis ja mujalgi Lääne-Euroopas võetakse euroopa naiste vägistamiskaebusi siiani väga leigelt ja migrandid saavad vaid sümboolseid karistusi.

Samas ilmub Euroopa linnade tänavapilti üha enam burkades mosleminaisi ja see pole sugugi traditsioonidest kinnihoidmine – moslemikogukonnad on Lääne-Euroopas juba nii suured, et elavad oma reeglite järgi ja neis on kodumaine kultuuriruum, mille järgi peavad naised mehe sõna kuulama. Kuigi mosleminaised on “vabas maailmas”, ei saa nad selle vabadusi kasutada. Rootsist ja teistest läänemaadest on teada ridamisi “aumõrva” juhtumeid, kus moslemipere mehed tapavad õe või tütre selle eest, et too tahtis elada euroopalike naiste õiguste järgi. Moslemikogukondades toimub muudki, näiteks naiste suguelundite sandistamist.

Seega ei kaitse Istanbuli konventsioon Euroopas ei eurooplannasid ega sisserännanud mosleminaisi. Põhjus on ennekõike selles, et migrandid (kellest absoluutne enamus on vähemalt Vahemere paadirände järgi võttes mehed) on liberaalse ühiskonna “pailapsuke”, kellele lubatakse kõike, ka vägivalda naiste kallal. Neil lastakse vägivallatseda eurooplannade kallal ja hoida no-go-tsoonides oma naisi alandatud seisundis.

Radikaalfeministid teritavad küüsi ainult seal, kus neid toetab riiklik ideoloogia (eriti euroopalike meeste kallal). Kui nad peaksid habemike moslemimeeste vastu astuma seal, kus neil ideoloogiliste tuge pole, poleks ühestki neist võitlejat. Ka vägistatud eurooplannasid vaatlevad nad üldjuhul kui rassiste, kes rikuvad kuvandit headest pagulastest.

Seega ei kaitse Istanbuli konventsioon naisi just selle kantsis, liberaalses maailmas. Aga ta ei kaitse naisi ka majanduslikult ja sotsiaalselt, sest läänelik ühiskond on kriisis. Sobivaks näiteks on Eesti, samuti liberaalne riik oma kristinakallaste ja liisapakostadega, kärbete ja maksutõusudega.

Reformierakonna valitsedes on naiste turvakodud, kuhu põgenevad naised lähisuhtevägivalla eest, jäetud ilma riigi toetusest, nende rahastust on kärbitud. Teisalt ei karista pooltühjade vanglatega riik vägivaldseid mehi reaalse isoleerimisega, vaid laseb neil oma hävituslikku mõju jätkata. Seejuures väitis kohtunik Tartu vägivallajuhtumi puhul, et ka naisepeksjast ja mõrvarist mees olevat kannatanu ja üleüldse, vägivaldureid ei saavat vangi panna, sest sallivusliku ühiskonna eesmärgiks olevat pigem halva inimese ümberkasvatamine.

See ongi liberaalse maailma suur miinus: marksismist nakatunud pseudoliberaalid on pigem vägivallatsejate kui kannatanute poolel, sest viimaste lohutamine ei anna silmnähtavaid plusspunkte, lurjuste “ümberkasvatamine” aga annab.

Istanbuli konventsiooni nõrkuseks on see, et teda annab hästi kasutada ideoloogilistes mängudes, kuid kannatanute abistamiseks või vägivalla ennetamiseks on see suhteliselt mõttetu kritseldus.

Uued Uudised