21.09.2020
On lihtsalt uskumatu, et Krimmi okupantidele kaotanud ukrainlased hakkavad teistele rahvastele dikteerima, mida nood oma kodumaal tegema peavad. Pilt on illustratiivne.
Kuigi Eesti Ukrainlaste Kongressi (EUK) pöördumine paljude Eesti riiklike institutsioonide poole ukrainlaste maine väidetava halvustamise osa toetub valdavalt kajastustele venekeelses pressis, ei maksa lasta ennast sellest petta, sest üldtaust on märgatavalt laiem.
Pöördumises viidatakse küll venekeelsele inforuumile, aga läkitus on adresseeritud ikka Eesti riigile ja eestlastele (sest venelaste vihkamist ei mõjuta nagunii mitte ükski petitsioon), ja meetmeid nõutakse just meilt – samas kui seesama kõnealune keskkond sisiseb ka otsesest eesti-vaenulikkusest, millest pole meiegi jagu saanud. Täpsustatult – “https://rus.delfi.ee, https://rus.postimees.ee, https://rus.err.ee ja ETV+” sõimavad samamoodi ka eestlasi, EKRE-t ja meie rahvuslust.
Uued Uudised ei taha haakuda venekeelse meedia kajastustega, aga ka Eesti meedia on kirjutanud ukrainlaste seadusrikkumistest, sellest, kuidas nad mõjutavad negatiivselt nii tööturgu kui ka demograafilist olukorda, ning paljudest teistest endise NSV Liidu alalt lähtuva migratsiooniga kaasnevatest tagajärgedest.
Kas Eesti peab nüüd minema Rootsi, Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide teed, kus sisserändajatega kaasnenud negatiivsetest nähtustest ei tohi rääkida? Sest seda ju EUK nõuab – Lääne poliitkorrektsus tuleb Eestisse nüüd Ukrainast ja siinsetelt läänelik-liberaalsetelt ukrainlastelt!
Kui sellele nõudmisele vastu tulla, kandub see kohe üle ka eestikeelsele meediale, kus kirjutatakse täpselt samadel teemadel ehk kajastatakse ukraina võõrtöölistega kaasnevaid probleeme. Polegi sugugi võimatu, et algselt venekeelse meedia vastu suunatud pöördumine haakub liberaalide agendaga ukraina tööjõu sisseveo suurendamiseks ja selle kritiseerimise lõpetamiseks.
EUK-i pöördumise käekiri on ehtsalt liberaalse agenda oma ehk snitti on võetud “euroopalike väärtuste” edendajatelt. Sellele viitab asjaolu, et lisaks riiklikele intitutsioonidele on pöördutud ka võrdõigusvoliniku ja Eesti Inimõiguste Keskuse poole, mis on selgelt ideoloogiliselt laetud nähtused.
Lause: “Pöördume Teie poole palvega pöörata tähelepanu Eesti massimeedia subjektidele, mille artiklitel on rahvuse (etnilisel) alusel diskrimineerimise tunnused, eesmärgiga mitte lubada demokraatia aluste õõnestamist riigis ning avalikku ajakirjanduseetika standardite ning garanteeritud inimõiguste rikkumist,” võiks sama hästi tulla ka mõnest Brüsseli kontorist või vasakliberaalide parteikontorist.
Sellele lisandub: “Sellist liiki retoorika massimeedias on lubamatu ja ei vasta järgmiste rahvusvaheliste ja siseriiklike õigusaktide põhimõtetele ja normidele: Inimõiguste üldine deklaratsioon (§§ 1, 2 ja 7), Igasuguste rassilise diskrimineerimise liikide likvideerimise konventsioon (§§ 1 ja 7), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Deklaratsioon kõikide rassilise diskrimineerimise liikide likvideerimise kohta (§§ 2 ja 9), Euroopa Inimõiguste Konventsioon (§ 14, Konventsiooni Protokoll nr. 12 § 1), Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta (§ 21.1), Eesti Vabariigi Põhiseadus (§§ 3, 9, 10, 12, 45) ning ei vasta ajakirjanduseetika reeglitele ja põhimõtetele ning Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi sätetele.”
Kallid ukrainlased, selliseid viiteid kohtame me igapäevaselt kõigis neis süüdistustes, mida esitatakse Eesti riigile, valitsusele, EKRE-le, eesti rahvuslusele ja meie rahvusriiklusele lausa riburada. Selliste liberaalse maailma rünnakute kopeerimisega ei võida ükski ukrainlane Eestis ainsatki eestlasest sõpra.
Muide, täpselt samasugused süüdistused tabavad Eestit igapäevaselt ka Kremlist – siin diskrimineeritavat vene vähemust. Kas EUK on putinlastelt eestlaste süüdistamise üle võtnud?
Aga asi läheb üha räigemaks ehk varjatud ähvardusteks: “Käesolev pöördumine kannab informatiivset iseloomu ja kuvab Eesti ühiskonnas olemasolevat probleemi; selle pöördumise eesmärgiks on sellise probleemi kõrvaldamine. Peale selle jätame endale õiguse kasutada kõiki seaduse- ja õigusmehhanisme ning õiguse kogukondlikuks mõjutamiseks juhul, kui Eesti infoväljas ka edaspidi tuvastatakse diskrimineerivat retoorikat ukrainlaste suhtes.”
Ukrainlased, teie, sisserändajad, tulete meid, eestlasi, omal kodumaal ähvardama täpselt samamoodi, nagu teevad seda Putin ja Kreml teiega Donbassi suhtes? Te võtate meiega probleeme lahendades endale sama positsiooni nagu separatistid Ida-Ukrainas ja Krimmis? Te nõuate põlisrahvalt nende rahvusriigis seda, et nad ei tohi teid mingilgi moel kritiseerida? Te õpetate meid, kuidas oma kodumaal “õigesti” elada?
Ukraina tööjõudu on Eestis vaja ja paljudele neist on see teiseks koduks saanud, aga siinsel põlisrahval on suur oht jääda oma kodumaal vähemusse, kaotada oma emakeele kui riigikeele kasutusväli, uppuda võõraste kultuuride alla – me peame võitlema enda eksistentsi eest, ja selles lootnuks Ukraina poegadelt ja tütardelt abi, mitte nõukogulik-vasakliberaalseid diskrimineerimissüüdistusi. Meenutage Ida-Ukraina tühjenemist “holodomori” ajal ukrainlastest ja venelastega asustamist, ning mõistate, millised on meie kartused!
On ääretult kurb, et rahvas, keda siinmail on alati sõbraks peetud, on võtnud kolonisaatori hoiaku ja räägib põlisrahvaga nõudmiste ja ähvarduste keeles, samas kui nende endi kodumaal kukuvad kolonisaatorite ja nende kohalike, omadel aegadel sisse rännanud suurvenelaste mürsud ukraina küladesse.
Eestis on ohtralt nii venelasi kui ka ukrainlasi – ärge tooge oma vastuolusid ja konflikte Eestisse, nagu on türklased ja kurdid toonud Saksamaale, kus tänavatel möllavad kired asjade pärast, mis puudutavad rohkem kahte vaenutsevat rahvast kui nende võõrustajaid.
Eesti Ukrainlaste Kongressi räige pöördumine kahandas kindlasti tuntavalt Ukraina sõprade arvu Eestis ja paneb mõnegi küsima – kui meie ei tohi kritiseerida ukrainlasi Eestis, siis miks peaksime meiegi kritiseerima venelasi Ukrainas? Loodame siiski, et ukrainlased Eestis saavad aru – nad on siia tulnud, neid on vastu võetud ja küllatulijal ei ole kunagi kombeks olnud pererahvast õpetama hakata.