Miks üllatuda – Butša veretöö ongi Putini-Venemaa käekiri

Meediat läbib šokk Vene armee massimõrvadest Ukraina linnades, mis ei tohiks räigusest hoolimata enam kedagi üllatada – selle kuriteo saatis korda Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa, seega kubiseb tema ajalugu hullematestki veretöödest, nagu tsaariperekonna mõrvamine, holodomor ehk teadlikult korraldatud näljahäda Ukrainas, saksa naiste massivägistamine Berliinis 1945. aastal, Gulag ja palju-palju muud.

Nõukogude ja Vene armee käekirjaks ongi sellised veretööd rahulike inimeste kallal, mida tehti ka Afganistanis, Tšetšeenias, Süürias ja mujal. Venemaa ei säästa isegi omi – kui tšetšeeni iseseisvuslased võtsid pantvange Põhja-Kaukaasias Beslani koolis ja Moskvas Dubrovka teatris, siis lahendas Kreml need kriisid veriselt, kusjuures hukkusid ka pantvangid.

Jätkuvast “dedovštšinast” ehk noorsõdurite mõnitamisest räsitud Vene armee ongi vägivallapesa, millele lisab hoogu suurvenelik, teisi rahvaid alandav riiklik poliitika, mida on näha ka Ukraina puhul. Lüüasaamistest masendunud Kremli sõjavägi on muutunud marodööritsevaks jõuguks.

Sellise genotsiidi kordumise vältimiseks tuleb rahvusvahelisel kogukonnal Venemaa põhjalikult paika panna, võtta talt võimalus edaspidi agressioone algatada ja süütut verd valada. Läänes taas korduv hukkamõist pärast veretöö toimumist ei muuda enam midagi, vaja on sõjakurjategijad kohtu ette viia ja nende tegevus igaveseks lõpetada. Kahjuks sai Srebrenica korduda Butšas ja Irpinis.

“Sakslased peaksid ju hästi mäletama, mida vene okupant tegi Berliinis naiste ja lastega aastal 1945. Rääkimata veel Katõni massimõrvast, mida nad 40 aastat pidevalt eitasid, kuid lõpuks üles tunnistasid. Nüüd aga on kogu maailm ahhetamas ja ohhetamas, et metslased pole arenenud nelja põlvkonna jooksul. Ei arenegi. Lootusetu juhtum,” kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison sotsiaalmeedias.