Milleni viib Bideni soov lõpetada 80 protsenti praegusest Ameerika energiatootmisest

Majandusajakirjanik ja kolumnist Stephen Moore kirjutab väljaandes Epoch Times uue USA presidendi katastroofilistest ettepanekutest. Selle loo tausta tasub jälgida, sest sama naiivselt, nagu Moore kirjeldab, mõtlevad ka Eesti võimupoliitikud ja paljud inimesedki.

“Kõnesid pidades ja publikuga vesteldes on mind sageli hämmastanud, kui vähestel ameeriklastel, isegi kõrgharidusega inimestel, on aimu, kust tuleb energia, mida nad oma kodus või ettevõttes kasutavad. Olen üliõpilastelt küsinud, kus elektrit toodetakse, ja nad kehitavad õlgu ning osutavad seejärel seinas olevale pistikupesale. Elektrivool tuleb selle pistiku kaudu lihtsalt võluväel.

Uue sajandi noorte jaoks on rohelise energia toetamine lahe ja isegi vooruslik. See on populaarne ja kuludeta viis planeedi päästmiseks – kuni ühel päeval seinakontaktist voolu ei tule. Siis jäävad sülearvutid, föönid, Netflixi saated, arvutimängud ja iPhone’id vooluta seisma.

See võib juhtuda ühel neist päevadest – ja mitte liiga kauges tulevikus (küsige lihtsalt kalifornialastelt elektrikatkestuste kohta), kui päike ei paista ja tuul ei puhu.

See viib mind president Joe Bideni lähenemiseni “vange ei võeta” energiapoliitika valdkonnas. Eesmärgid: loobuda fossiilkütustest; peatada torujuhtmete ehitamine; sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis keelavad fossiilkütuste kasutamise; lõpetada puurimine föderaalmaadel; kägistada nafta- ja gaasitööstust regulatiivsete rünnakutega. Ja siis visata miljardeid ja võib-olla triljoneid maksudollareid tuule- ja päikeseparkidesse.

Naaseme küsimuse juurde, mille küsisin õpilastelt: kui suur osa USA tänasest energiavajadusest on saadud fossiilkütustest – nn musta energiaga?

USA energiainfoamet avaldas hiljuti energeetikaministeeriumi graafiku, kus on näidatud uusimad ametlikud andmed USA energiatootmise allikate kohta. Umbes 80 protsenti kogu energiast pärineb naftast, gaasist ja kivisöest. Vähem kui 5 protsenti tuleb tuulest ja päikesest.

Kuidagi peab Biden need protsendid maagiliselt viie või kümne aasta jooksul pöörduma panema. Isegi taastuvat energiat toetavad föderaalsed prognoosijad arvavad, et see on äärmiselt ebatõenäoline.

Isegi kui Biden suudaks järgmise kümnendi jooksul USA rohelise energia tootmise neljakordistada – see on tohutu ettevõtmine – rahuldame sellega umbes 25 protsenti oma energiavajadusest. Kust me saame ülejäänud 75 protsenti oma elektrienergiast ja transpordikütustest? Patareidega töötavad autod nagu Teslas ja Chevy Volts vajavad massiivsete akude laadimiseks elektrit.

Kuna toodame riigisiseselt vähem naftat ja gaasi, juhtub kaks halba asja. Esiteks tõusevad gaasi hinnad kiiresti – võib-olla üle 4 dollari galloni kohta. Hinnad on juba mitmel turul pumba juures hakanud tõusma enam kui 2,50 dollarini gallonist. Teiseks korvame edaspidi kaotatud kodumaise energiatootmise, importides rohkem energiat Saudi Araabiast, Venemaalt ja OPECi riikidest.

Sellega pöörame endise presidendi Donald Trumpi ajal saavutatud energeetilise sõltumatuse sõltuvuseks OPECi riikidest Bideni ajal. See pole kindlasti kasulik USA majandusele ja töökohtadele siin kodus. Kuid see on suurepärane uudis Saudi Araabia naftašeikidele, Venemaa Vladimir Putinile ja Pekingis asuvatele kommunistidele – nad kõik on õnnelikud nagu bandiidid. Nad ei suuda oma õnne uskuda.

Võib-olla on lood tõesti nii, ütlevad mu nooremad ja idealistlikumad sõbrad. Kuid vähemalt teeme oma osa planeedi päästmiseks. Paraku ei.

Hiina ja India ehitavad enam kui 100 söetehast, samal ajal kui me oma tegevuse lõpetame. Hiina ja Venemaa sõlmisid äsja mitme miljardi dollari suuruse tehingu, et ehitada torujuhe naftarikkast Siberist Hiina suurlinnadesse.

Kas Peking investeeriks sellesse infrastruktuuri, kui neil oleks kavatsus fossiilkütuste kasutamine lõpetada? Trumpil oli õigus, kui ta ütles, et meil on maailmas kõige rangemad keskkonnastandardid. Seega suurendab energiatootmise Ameerikast välja viimine ainult kasvuhoonegaase.

Võib-olla on järgmise paari aastakümne jooksul tuule- ja päikeseenergia piisavalt odav, et rahuldada enamikku meie energiavajadustest. Kuid kas me peame ise vahepeal energianälga nägema? Kas ameeriklased on nõus maksma 4 või 5 dollarit galloni eest, et paak täita Saudi Araabia nafta või Venemaa gaasiga?

Kas poleks targem, ohutum ja jah, vooruslikum vajaliku energia saamiseks saada see Texasest, Oklahomast, Põhja-Dakotast või isegi Albertast Kanadast, kui riikidest, kes meid vihkavad?”

Epoch Times, tõlkis Paul Oja