Milline näeb välja üks kollektivistlik, multikultuurne paradiis – Guyana näite varal

Kolumnist Karl Olaf Rääk toob hea näite multikultuursest ühiskonnast, kus lausa kõik on valesti – Lõuna-Ameerikas asuvast Guyanast.

“Päev päeva järel surutakse peale teadmist, et meie ainuvõimalik ja sealjuures parim tulevik on multikultuursus koos sotsialistlike ideaalidega. Sealjuures keskendutakse vaid ühiskondliku teadvuse survestamisele. Lihtsalt on vaja ja kõik. Keegi ei vaevu kirjeldama, milline see Hea Uus Ilm reaalselt välja näeks.

Lehitsesin “Õpetajate lehe” värsket numbrit, kus oli artikkel uuendusmeelsest õpetajast, kes sai raskelt haavata. Üks õpilane tulistas tema pihta kolm lasku, kuna õpetaja ei pööranud talle piisavalt tähelepanu ega avaldanud tunnustust.

Kahetsusväärne lugu. Kuid tähelepanu haaras hoopis kõrvalnupuke, mis pajatas kohast, kus antipedagoogiline veretöö toime pandi. Võta või jäta, seal oli juttu meile maalitavast ideaalist: sotsialistliku suunitlusega, kõrge immigrantide osakaaluga multikultuursest väikeriigist.

Guyana Kooperatiivne Vabariik on maapealne paradiis Lõuna-Ameerika põhjaosas, otse Venetsueela kõrval. Temperatuurid kõikumas 24 ja 30 soojakraadi vahel, palju päikest ja piisavalt vihma. Lopsakas loodus. Elu sellises kohas peaks olema lust ja lillepidu.

Fraas “kooperatiivne” riigi nimes viitab sotsialismilembusele, nagu ka sõbrasuhted sotsialistliku Kuubaga. Kunagine Hollandi, hiljem Suurbritannia koloonia iseseisvus 1966. aastal ja sai jäigalt vasakpoolsete põhimõtetega valitsuse, mis tõi kaasa stabiilselt allamäge veereva elujärje. Võimu vahetumine 1980-ndate aastate teisel poolel muutis asjad mõnevõrra paremaks, kuid ainult osaliselt.

Multikultuursus on selles riigis eeskujulikult esindatud. Ligi pool ehk 44% rahvastikust on Lõuna-Aasiast, põhiliselt Indiast pärit immigrantide järeltulijad. 30% rahvastikust on aafrika juurtega. Segarassist elanikke on 17%.Vähesel määral on esindatud ka hiina ja muude rahvuste esindajad. Põliselanike osakaal jääb alla 10 protsendi.

Kuidas siis elatakse riigis, mis peaks propaganda andmetel võimsalt ära rikastatud olema?

Guyana rahvas on vaene. Oma sissetulekute poolest kuuluvad nad maailma riikide pingerea viimasesse otsa. Töötuse määr ulatus eelmisel aastal 12,2 protsendini.

Riigis on vilets meditsiinisüsteem. Esmatasandi abi annavad vabatahtlikud. Mitmed diagnoosi- ja ravimeetodid pole seal riigis üldse kättesaavad.

Koolisüsteem on riiklik, koolis käimine kuni 16. eluaastani kohustuslik. Kodanike formaalne lugemisoskus on märkimisväärselt kõrge, kuid funktsionaalne lugemisoskus puudulik. Inimesed oskavad lugeda ja kirjutada, aga ei saa sealjuures aru, mida nad loevad. See toob kaasa probleeme tööhõive vallas.

Riigis lokkab korruptsioon. Tähtsamaid majandusharusid kontrollivad riigifirmad. Riigil on suur välisvõlg, tähtsamate kaupade osas sõltutakse täielikult välisriikidest.

Suurimate etniliste rühmade vahel esinevad rassilised pinged.

Kuritegevus on massiline. Eriti palju tuleb ette rööve ja vargusi, risti ei lööda ette ka tapmise ees.  Turiste hoiatatakse, et üksinda ringi liikuda ei ole soovitav. Pimeda saabudes ei ole arukas ka mitmekesi tänaval liikuda. Isegi paari tänavavahe läbimiseks on targem takso tellida.

Kokkuvõttena võib öelda, sotsialistlikud vaated koos multikultuursuse ja immigratsiooniga võivad loosungitel küll rikastumist lubada, aga tulemus ei pruugi kõige meeldivam välja kukkuda. Guyana ei ole selles suhtes mingi erand. Sarnaste omaduste ja probleemidega riike on maailmas omajagu. Kahjuks ei leia see mainimist nende poolt, kes meile nüri järjekindlusega multikultuursuse, rahvaste rände ja sotsialismi hüvesid jutlustavad.”