Üks üsnagi liberaalsete vaadetega inimene avaldas sotsiaalmeedias pildi sellest, milline näeb välja feminist AI kujutatuna (nähtav loo lõpus). Kommentaarides lõi kohe pulbitsema nördimus, kuigi paljud kirjutasid: aga ta ongi ju selline!
Ameerika Ühendriikide vabariiklaste ja demokraatide vaheliselt rindejoonelt saabub sotsiaalmeediasse ohtralt pilte sellest, millised näevad välja demokraate toetavad marufeministid. Üldjuhul on tegu erksaks värvitud juuste ja ninarõngaga paksukestega. Samasugused on ka Berliinis valimised võitnud Linke vasakaktivistid – eidestunud mehed ja sootud naistesarnased olevused. Ka Eesti vasakliberaalses leeris on vähe naiselikke naisi ja siia kolinud aafriklannad on paksud, nagu polekski Aafrika näljas.
Muidugi pole kõik vihased liberaalsed naised tüsedad, aga tähelepanuväärne osa neist on, ja sellel on omad põhjused. Feministid vihkavad mehi ja seega kaob neil vajadus ennast ilusaks teha ja ilusana hoida. Taas – ei väida, et feministid enda eest ei hoolitse, aga neil on selleks miinimum motivatsiooni. Meestesse suhtuvad nad põlgusega, sõbrannad võtavad neid sellistena nagu nad on ja siin hakkabki tööle väljaveninud dressipükste sündroom – kuna pole ennast kellegi jaoks ilusaks teha, võib ennast lõdvaks lasta nii meikapi kui kõhule lisandunud kilogrammide osas.
Sama on ka käitumisega – kuna miski revolutsioonisõdalastest feministe ei kammitse, lubatakse endale räuskamist ja sõimamist, ennekõike selleks, et pildile pääseda. Üldiselt on kõik äärmuslased nagu alkohoolikud, kes joomarluse viimases staadiumis enam enda eest ei hoolitse – neil on ühiskonna kriitikast ja põlgusest “poohui”.
Igatahes on kõik vasakpoolsed ja liberaalsed naisaktivistid mittenaiselikud, käestlastud, oma välimusest mittehoolivad, räuskavad ja tülinorivad. Ja see kandub ka poliitikast välja. Üha vähem on näha neiueas iludusi, sest sooideoloogia ja eriti sooneutraalsuse propaganda on neist teinud sootud olevused. Kui poiste pilku püüda ei taheta, võib olla ka paks – sõbrannad on vaimustuses, sest “ta julgeb olla tema ise”.
Jutt ei käi mitte meditsiiniliselt või geneetiliselt ülekaalulistest, kes ei saagi sinna midagi parata, vaid inimestest, kel oleks võimalus olla ilus, kuid kes kasutavad ideoloogilist ja poliitilist kõikelubatavust, et ennast mitte piirata, sest see nõuab iseloomu. Tüsedus paraku ilumõistesse ei mahu, sest sageli on see seotud ka meditsiiniliste probleemidega.
Liberaalne ühiskond on haige just sellepoolest, et inimestel lastakse olla nõrk, paheline, laisk, moraalitu ja isegi rumal, seda lausa ergutatakse. Haridussüsteem on samasugune: et noorte “õrn hingeke” haiget ei saaks, ei pea nad enam spordis edukad olema ega ka õppimises targad – latt on madalale lastud, et vähemvõimekad ennast halvasti ei tunneks. Selle raames lastakse noortel inimestel mitte pingutada selle nimel, et olla parem, sest aktsepteeritakse ka halvimaks olemist. Liberaalse ühiskonna noortel pole enam motivatsiooni püüda olla teistest paremad. Mitte üheski mõttes.
Kahju on neist noortest naistest, kellest on igasuguste “ärevustega” tehtud olevused, kes kardavad suhteid vastassooga, perekonda, lapsi, kliimamuutusi jne, ühesõnaga, kogu elu. Alternatiiviks pakutakse neile lodevaks olemist koos revolutsioonilise madruse mõttelaadiga ehk tüse noor naine on valmis “lööma nägu üles” sellel, kes ütleb talle, et õgigu vähem. Või siis süüdistab ta ütlejat ahistamises, diskrimineerimises, rassismis, ksenofoobias ja ei tea veel milles.
Uued Uudised
