09.04.2022
Pilt on illustratiivne
„Kurat võtku, ta korraldab seal mingit lõunat armukesele, või sisustab hullumeelsel moel mööbliga maja, või läheb litsiga maskeraadile – või peab seal mingit juubelit selle mälestuseks, et ta elas mõttetult ilmas kõik need aastad…“
Selliseid sõnu lausub Nikolai Gogoli poolt tema „Surnud hingedes“ maalitud töökas ja arukas mõisnik Konstantin Kostanžoglo. Kahjuks ei ole see poeemi osa jõudnud Eestis trükki 1977. aastal, kui „Surnud hinged“ ilmusid eesti keeles. Raamatus kehastatud tolle aja jokkskeemitajad, suhtekorraldajad, mudijad, elupõletajad, laiskloomad ja töökate inimeste kurnajad – ning üks mees, kes korraldas reaalset tootmist ja pani kõik tööle, vajaduse korral ka oma peret.
Ja just see tema fraas tuli meelde siis, kui eesti meedia juba päris väsitas pealkirjadega sellest, et Anu Saagim sai 60.
Kommunistliku kirjaniku Nikolai Ostrovski romaani “Kuidas karastus teras” peakangelane Pavel Kortšagin ütles: “Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.”
Tõenäoliselt sellised mõtted meie juubilari ei vaeva. Aga ta läheb kindlasti ajalukku kahe asjaga – üks nendest, nagu on tavaks öelda uudiste kohta, hea ja teine halb. Hea oli tema ilmumine noore ja kenana ühte Jaak Joala varajasse videosse. Halb oli orgia Püha Vaimu kirikus DJ-ga Bernt Notke maalitud altari ees.
Ei saa välistada võimalust, et need olidki „bravuuritari“ ainsad kokkupuuted kultuuriga.
Saagim ütles siis meediale, et usukantsidel oleks ammu aeg oma koihaisune ürp maha visata ja uksed kogu ilmarahvale valla lüüa. Aga nii juhtuski, kui „ilmarahvas“ rüüstas kristlikke kirikuid Lesbose saarel ja mujal Euroopas.
Rootsi Kristianstadsbladet kirjutas: kristlased kardavad nüüd käia Püha Kolmainsuse luterikirikus, kuna migrandid tulevad kirikusse, lärmavad, purustavad tühjaksjoodud alkoholipudeleid liturgia ajal, sealsamas kirikus onaneerivad, urineerivad ja roojavad. Nagu teatad kiriku administraator Bengt Alvland, migrandid on üritanud rebida lapsi vaimuliku või vanemate käest püha tseremoonia ajal.
Pole olemas hullemat vaimset kopitushaisu, kui see, mida levitavad kõik need tehisrinnad, kunsthambad, võltsid naeratused Putini botoksiste huultega, kaaviari kulbiga õgimine järjekordsel televisiooni poolt vahendataval peol ja ebasiiras naer. Pärast järjekordset avalikku „glamuurset“ labrakat ja kassipulmi lähevad vaimsed ja füüsilised invaliidid oma koidest läbiimbunud kodudesse ja paksu võõba alt ilmuvad kortsud, poorne dermatiidine nahk, ülespumbatud peenised, mustad silmaalused, tselluliit ja pesemata ihu.
See, mis „staare“ loob ja surub eestlastele peale eeskuju võtmiseks meie era- ja riigimeedia, tühistades samaaegselt väärikaid inimesi, on häbiväärne. Eestist on siiralt kahju, sest ükskord meile niikuinii öeldakse: millised kangelased, selline ka riik.
Ivan Makarov