19.07.2020
Pravdalikku suhtumist on ka Lääne ajakirjanduses küllaga. Pilt on illustratiivne.
Eesti ja Lääne liberaalse meedia töös on välja kujunenud teatud reeglid, mida esmapilgul ei märkagi, kuid nad on olemas ja töötavad.
Üks seaduspärasus on see, kui ühte ja samat asja peetakse “omade” juures õigeks, “nende teiste” puhul valeks. Näiteks Brexiti ühe eestvedaja Boris Johnsoni puhul kasutatakse tema vastu igat otsust koroonaviiruse osas – kui ta otsustab karantiinimeetmeid leevendada, leiab ajakirjandus, et ta kiirustab, kui aga ta teatab, et piiranguid peab teatud osas hoidma, rünnatakse teda ühiskonna pantvangis hoidmise pärast.
Sama on ka riikide puhul – kui Poola leevendas piiranguid, tõi AFP välja, kui palju on seal veel haigestumisi; kui aga seda tegid Saksamaa või Soome, leiti, et tegu on normaalse elu juurde naasmisega. Muide, sama tendents on märgatav ka Eesti opositsiooni ja valdavalt tema lainel oleva massimeedi juures, mida kirjeldatakse nii: kui valitsus otsustab variandi A kasuks, leiab opositsioon, et variant B sobib paremini; kui valitsus otsustab B kasuks, leiab opositsioon kohe A paslikuma olevat, süüdistades valitsus seejuures ka selgrootuses.
Naastes aga meedia juurde, siis leiab nende arsenalist vägagi palju selget alatust. Näiteks USA presidendi Donald Trumpi puhul on juba pikka aega käigus naeruvääristamine: igast tema jutust leitud naljast või mahlamast ütlemisest tehakse kohe uudis, ja kui nendega meedia üle ujutada, siis näib president klounina. Võib vaid ette kujutada seda, kui Ligi ütlemistest pidevalt uudiseid vorpida – materjali on tegelikult küllaga.
Trumpi puhul tehakse kohe uudis ka sellest, kui kes tahes (tavaliselt ilma reaalse taustata) ütleb, et president on kunagi midagi valesti teinud – seda serveeritakse kohe kui tõestatud (või kohe tõestatavat) süüd koos kinnitusega, et nüüd võetakse küll Trump kohe maha. Poola ja Ungari puhul läheb samuti mistahes uudis kohe negatiivse alatooniga käiku.
Eesti meedias on väga levinud variant, kus väljaandele ebameeldiva inimese otsesesse kõnesse pannakse stenogrammi tekst. Enamik inimesi aga kasutab jutus mõttelt mõttele ülehüppamist, parasiitsõnu, rahvalikke väljendeid, nad kordavad mõtteid ning sõnu ja nii edasi – on üsna loomulik, et tulistes väitlustes oma kõnet alati ei kontrollita.
Ajakirjanduses oli varem kombeks sellist stenogrammilist teksti korrigeerida ja aidata rääkijat tema mõtte edasiandmisel, kuid nüüd kasutatakse teadlikult otsese kõne vahetut ülekandmist – selleks et näidata, kui segast juttu üks või teine poliitik ajab. Muidugi ei tohi teksti ka väga redigeerida, et vale mõte sisse ei sigineks või kontekst muutuks, kuid loogilisemaks saab ajakirjanik jutu alati kirjutada. Iseasi, kas seda tahetakse.
Kõik need on ajakirjanduslikud ja poliitilised mängud, kannatajaks aga on lugeja, kes ei saa objektiivset infot kätte.