Minister Piret Hartman tõstis “meie inimesed” taas pilpale

Eurosaadik Yana Toomi kahetsust, et Narvas pronksiööks ei läinud, pole riigi tasemel keegi hukka mõistnud, öine vahtkondlane Dmitri Klenski õigustab meedias Venemaa genotsiidi Ukrainas ja kõikvõimalikud putinlased tõstavad pead, aga kultuuriminister Piret Hartman muretseb “meie inimeste” pärast Narvas, kes Eesti pärast sugugi ei muretse.

Narvas visiidil viibinud kultuuriminister Piret Hartman ütles, et narvakad peavad saama kindlustunde tagasi, vahendab BNS. “Inimestes valitseb ebakindlus tuleviku suhtes. Ühise riigiidentiteeti loomiseks on vaja Ida-Virumaale tuua rohkem nii järjepidevalt toimivaid kultuuriüritusi kui ka kogukonnaprogramme, luua ühtset kultuuriruumi. Selleks, et tekiks soovitud mõju, vajame projektipõhise lähenemise asemel pikemaajalisi programme,” rääkis Hartman. “Lisaks toodi välja, et pingete leevendamiseks ja sidususe suurendamiseks peame Narvas koos looma uusi traditsioone ja sümboleid, mis meid seovad. Peame hoidma meie inimesi.”

Kui narvakate kindlustunne kadus koos punatankiga, siis kuidas kavatseb Hartman seda tagasi anda? Nagu ta väidab, tuleb Narvas luua “uusi traditsioone ja sümboleid, luus ühtset kultuuriruumi” (see kõlab väga E200 Kristina Kallase moodi). Milline võiks olla see ühtne kultuuriruum – arvestades venelaste aastatepikkust vastumeelsust eesti keele vastu, ei jää sellesse isegi mitte pastlaid ja kannelt, vaid on kirsad ja balalaika.

Toimivad kultuuriüritused Narvas juba on, aga need toetuvad vene kultuurile ja ainus, mis Hartmani jutust ehk reaalne on, saab olla kogukonnaprogrammid. Kas “punatanki” järgi nutvatele narvakatele sellest piisab?

Ida-Virumaa venelased on minister Hartmanile “meie inimesed”, aga kui kohalikud eesti kogukonnad võitlesid Iisaku ja Lüganuse koolide eest, siis nende “ebakindlus tuleviku ees” ning eesti traditsioonide ja sümbolite hoidmine Kaja Kallase valitsust ei huvitanud. Liberaalsete valitsuste aegu on Eestis “meie inimesed” need, kes eesti keelt ei räägi…

Kõige haledam kogu loo juures on see, et eesti poliitikud ei võitle mitte Ida-Virumaa sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamise eest, eriti olukorras, kus rohepöördepoliitika hävitab põlevkivienergeetikat, vaid otsivad “meie inimestele” punatanki asemele aseainet.

Piret Hartmanilt ootaks hoopis avalikku vastust mõnele Yana Toomile putinlikule sõnavõtule.

Uued Uudised